Sulev Kuuse on TÜMRI vivaariumi juhataja, kelle hobiks on fotograafia.
Tuuli Puhvel on kunstnik, akvarellist. Mõlemad on jõudnud oma loomingut laiemale üldsusele tutvustada paljudel (isiku)näitustel alates 1990ndatest. Hetkel on Prima Vista kirjandusfestivali kunstiprogrammi raames Tartu Ülikooli raamatukogu kolmanda korruse galeriis üleval Sulev Kuuse ja Tuuli Puhveli esimene ühisnäitus “Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem”, mistõttu intervjueerisime Sulevit ja Tuulit koos, et küsida lähemalt nende tutvuse ja näituse sünni kohta.
Tutvus
Kuidas te tuvusite?
Tuuli Puhvel: (edaspidi TP) Meie tutvus algas aastal 2006 Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, kus Sulev käis peale oma 2005. aastal aset leidnud Tiibeti reisi reisimuljeid jagamas. Tänutäheks otsustati talle kinkida minu akvarellimaal, mida Sulev käis ise minu juures välja valimas. Võimalik, et minu huvi Tiibeti vastu süvenes selle kohtumise tagajärjel.
Sulev Kuuse: (edaspidi SK) See oli veel linnugripi teemaline maal „Saturni Karjuskuud veelinde karjatamas“, aastal 2006 oli linnugripp aktuaalne teema. Oleme õppinud ka samas koolis, Tartu 5. keskkoolis, kuigi kooliajal me üksteist lähemalt ei tundnud.
Kuidas jõudsite pildistamise ja akvarellini?
SK: Fotograafiahuvi sai alguse onu kõrvalt 7. klassis. Põhikooli lõpus ja gümnaasiumis innustas seda huvi Tamme kooli bioloogiaõpetaja Kaupo Järviste, kes jagas huvitatud õpilastele fotograafiatarkusi (koolis tegutses fotoring), viis loodusesse matkama ja õpetas loodust märkama. Esimese digifotoaparaadi hankisin juba käesoleva sajandi päris alguses, pilte olen teinud aga igasuguste fotoaparaatidega (Zorki, Zenit, Olympus, Canon, Nikon, Leica), mis on toodetud vahemikus 1970ndad kuni tänapäev. Pildistan vajaduse kõike, kuid enam ikka loodust, matkadel ka inimest. Meeldib ka makrofotograafia ning mikroskoobifotograafia.
TP: Koolis seda õpetati, üks vastus oleks see. Olen mitmed kunstikoolid läbi käinud (Tartu Kunstikool, ERKI). Tavaliselt õpetatakse akvarelli esimesel kursusel, mitte selle pärast, et see on lihtne, vaid selle tõttu, et materiaalselt on see lihtsam kui õlimaal, värve on väike karp, vaja on ühte pintslit ja veetopsi. Selleks, et teha head mahlakat tööd, on see päris raske tehnika. Teine vastus oleks see, et mulle on kogu aeg kunsti mõttes meeldinud vaadata ida poole, mulle on lähedased jaapani ja hiina traditsiooniline tušimaal. Võib-olla sedakaudu ka kompositsiooniline pool, maal ei pea olema maalitud servast servani täis, lõuend ei pea olema paksult värviga kaetud. Ida filosoofiad ja tušimaal on väga põimunud. Tühjus on oluline mõiste nii budismis kui maalis. Tušimaal, mis jätab piisavalt tühja pinda, koos spontaansete pintslilöökide, templi või templite ehk meistrimärkidega on mind alati lummanud.
Näituse „Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem“ idee sünd
Kuidas tekkis selle näituse idee? Ja mõte kokku panna kaks asja, akvarellmaal ja fotokunst?
SK: Ettepaneku ühisnäituseks tegi Edith Herman (Prima Vista kunstiprogrammi juht) aasta tagasi. Kui alguses olime kõhklevad, sest kumbki oleme juba oma Tiibeti töid eksponeerinud siin-seal, siis kahe inimese tööde kokkupanek annab näitusele hoopis teistsuguse sügavuse ja mul on hea meel, et selle ettepaneku vastu võtsime.
TP: Akvarelli ja fotot on kindlasti varemgi kokku pandud. Ka Eestis. Kuna realistlikud vaated – mäed, maastikud, olid juba eksponeeritud, tekkis mõte võtta Sulevi pildistatud figuurid ja maalida neile taha tinglikud taevad inspireerituna Tiibeti kunstist.
SK: Meil oli pikalt aega selle näituse kontseptsiooni üle mõelda, koroona tõttu lükkus avamine edasi. See rääkis meie kasuks, asi läks ajas paremaks.
Kas see formaat, koostöö, pigem laiendab kunsti piire või muudab kogetava intiimsemaks?
TP: Väga tore kogemus, kindlasti laiendab piire, täiesti uus impulss tekib. Kui me ei oleks kahekesi seda vedada võtnud, siis ma oleksin ilmselt sellest näitusest üksinda loobunud, sest olen oma Tiibetist mõjutatud töid juba mitmeid kordi eksponeerinud.
Mida on külastajad siiani näitusest arvanud?
TP: Tagasiside on olnud ikka hea, vaatajatele meeldib.
SK: Tundub, et vaatajaid Tiibet kõnetab, külmaks ei jäta. Huvitav oleks teada, mida arvab nendest töödest süvabudist või tiibetlane, kes näitusele satuks.
Matkamisest ja Tiibetist
Kui suured rännusellid te olete?
TP: Mina olen rohkem hinges matkaja, reaalselt olen Suleviga võrreldes matkanud vähe. Mägedes ja kõrbes olen käinud paar korda. Matkan palju Eestimaal, nimetan ennast pigem rändajaks. Tiibetis käik kindlasti muutis minu elu, kasvõi loomingulises mõttes. Selle matka ainestiku põhjal olen teinud mitu näitust. Kohe tagasi tulles maalisin näitusetäie akvarelle. Ühe grupikaaslastega sai tehtud näituseid, kus olid video või fotod ja minu akvarellid, kuid siiski eraldi, mitte ühes töös koos. Veel sellel aastal maalisin Tiibeti teemal ka õlimaale.
Kuna minu varasem kõrguskogemus oli piirdunud pealt 2000 meetriga, siis oli kaaalumiskoht juba selles, kas üldse minna nii kõrgele matkama, kuidas organism seda talub. Sellisesse kõrgusesse minek tekitab alandlikkust, sa annad ennast kõrgemate jõudude meelevalda, rändamine muutub meeleseisundiks. Hõre õhk muudab olemise hapraks ning vahe meelelise taju ja maailma vahel hõreneb, kogemus muutub eriti vahetuks ja kirkaks. Lisaks oled reisinud kodunt niivõrd kaugele ja niivõrd teistsugusesse kohta võrreldes Eestiga (mastaapide erinevus, suured kõrgused, puid asendab tühjus, liivakivine pinnas jne) kui üldse võimalik.
SK: Minu käigust Tiibetisse on küll omajagu aega möödas, kuid saan kinnitada, et käik see muutis minu ilmavaadet ja mõtlemist. Palveringil ümber püha, paljude usundite jaoks maailma keskpunktiks peetava püramiidikujulise Kailashi mäe (kora e palvering on 54 km, aheliku madalaim koht e kuru on 5614 meetrit ja Kailashi mägi ise, kuhu ametlikult ronida ei lubata, kõrgub 6638 meetrit üle merepinna), vaadates kohalikke tiibetlasi, kes läbivad seda distantsi neile omaselt end iga sammu tagant pikali visates kaks kuud (nn päevakoera-liikumisviis) võrreldes meie 3-4 päevaga või külastades näiteks Potalat (Tiibeti budistliku maailma ajaloolist, täna enam kultuurilis-museoloogilist, keskpunkti), siis see kogemus muudab sinu mõtlemist. Elan kaasa budismile kui elu- või mõtlemisviisile. Sellisel reisil sa tunned, et oled looduse osa mitte ei valitse loodust. Pühamast pühama mäe ümber koged samas usutolerantsust, seal võivad kõndida ka uskmatud.
Kas Eestis rännates saab kogeda midagi sarnast, mida kogesite Tiibetis rännates?
SK: Mingil määral kindlasti. Sa oled õppinud tunnetama nähtut, koged mastaape, tekib võrdlusmoment. Siin koged sa mõnda elamust võib-olla tunniga, päevaga, Tiibetis kulub samalaadse kogemuse saamiseks nädalaid. Proovi ronida Suure Munamäe kõrgusele (318 meetrit) – kui hakata alt minema, ka see pole lihtne!
TP: Rändamist kui meeleseisundit saab muidugi kogeda ka siin. Olen kodunt välja tulnud, lähen, mul ei pea olema kindlat sihti ja ma küsin endalt, kuhu ma välja võin jõuda, kui kaua rändan. Meeli täidab tühjus ja vabadus.
Kuidas anda reisidel kogetut edasi kunstis?
Kas tõuge nähtu ja kogetu edasi andmiseks kunstis tuleb sisemiselt teist endist või soovist näidata, et te suudate nähtut kunsti, foto ja akvarelli, kaudu meile edasi anda? Kas Tiibetil on võime kuidagi eriliselt kõnetada?
TP: Tiibeti mälestusi kujutades võtsin kätte kaks-kolm pliiatsit korraga (akvarellid ja joonistuspliiatsid) ja joonistasin nii, et tekkis korraga kaks-kolm joont. See nihkes fookus, nn topeltnägemine, väljendas natuke seda habrast köiel kõndimise tunnet, mida seal kogesin. Rasketel matkapäevadel ei joonistanud suurt midagi, aga joonistusblokki ma mingeid visandeid võimalusel tegin.
Vastates küsimuse teisele poolele tahaks loota, et ajend tuleb siiski sisemisest soovist, vaimsemast poolest.
SK: Pean matkadel päevikut, kuhu kirjutan kogetu üles, vahel visandan midagi juurde. Minu sketchbook on fotoaparaat. Teen foto ja hiljem meenutab see mulle ühte ja teist. Nii et analoogia meie töös on tegelikult ka siin olemas.
Küsimuse teisele poolele vastates, sa ei mõtle sellele kohapeal, tekib tunne midagi jäädvustada ja sa teed pildi ära. Tiibet, läbi sinu, kujutab ennast ise.
TP: Skitseerimine sunnib olema natuke enam paigal, sa oled kohal, uurid ja vaatad. Foto saab teha rohkem möödaminnes, kuigi ka foto tegemisse võib süüvida. Visandamine kohapeal kujunes Tiibetis minu jaoks ainsaks võimaluseks saada otsekontakt kohalike elanikega. Mina ei räägi kohalikke keeli, nemad ei räägi inglise keelt, kuid minu joonistused oli see keel, mis meid liitis. Mina istusin joonistama, kohalikud tulid vaatama, mida ma joonistan, mina omakorda vaatasin end ümbritsema tulnud inimesi, naeratasime vastastikku.
SK: Sama on digitaalse fotoaparaadiga. Sa pildistad kohalikku, ta tuleb sinu juurde seda pilti vaatama. Ta ei taha seda pilti saada, kuid ta tahab näha, milline ta pildil välja näeb. Ta sätib end mingisse asendisse, et paremini poseerida, ja annab sulle märku, et pildista nüüd. Suhtlemine fotoaparaadi ja kehakeele abil võimaldas mul teha terve rea pilte kohalikest.
Mis seob Tiibetit ja Eestit?
SK: Tiibetlased on olnud pikalt alla surutud rahvas nagu meiegi. Vaatamata suurtele vahemaadele, mis jääb elamiste vahele, hoiavad nad kokku. Sarnane on ka suhtumine võõrastesse. Tiibetlane ei võõrasta sind, kuid ta ei tüki sulle ka ligi, ta on väärikas ja tunneb külalise vastu elavat huvi, on väga abivalmis. Kui külalisel on häda, tuleb kasvõi terve küla appi. Mulle tundub, et meil hakkab hooliv mõtlemine natuke ära kaduma, tingimusteta abivalmidust kohtab veel ääremaa külades.
TP: Ka minul oli sellel reisil mitu hetke, kus sain tunda tiibetlaste abivalmidust. Üheks selliseks oli laskumine kurult, kus maapind oli üsna kivine ja lumekirme kattis omakorda kivisid. Mõtlesin alla tulla kasvõi tagumiku peal end libistades, kuid peale mõningast kobistamist mööda kive haaras mind äkki käevangu üks tiibeti mees. Meil kummalgi oli üks matkakepp, moodustasime nelja jala ja kahe kepiga putuka. Tema näitas mulle oma kepiga ette, kuhu jalg panna, hoidis mind kõvas haardes, allatulek läks libedalt. Ja seejärel oli ta kadunud, jõudsin vaevalt teda tänada.
SK: Koos hiinlastega elab Tiibetis 13 miljonit inimest, tiibetlasi on neist ainult 40%. Sellel ajal kui mina seal käisin, jällegi tekitas see mul teatud seose eestlastega, kes mingil hetkel kippusid jääma vähemuseks oma maal. Samas on tiibetlased täna täielikult veel loodusrahvas, meie oleme sellest kaugenenud ja hea, kui seda tiibetlaste puhul veel hinnata suudame. Maailma ühtsuse häda on see, et kõik kipub nivelleeruma ühele tasemele, erinevustest ei hoolita ja need kipuvad kaduma. Kõik aga ei pea ja ei tohigi olla ühetaoline. Sellega seoses tuleb mulle meelde, et kui külastasime Rongbuki kloostrit, Everesti jalamil paiknevat maailma kõige kõrgemal asuvat kloostrit (5009 mümp), nägime kohalikke hobuste peal polot mängimas. Rahvatraditsioonid on tiibetlaste seas väga tugevad ja need püsivad ilmselt veel sadu aastaid. Sama võib öelda loodetavasti ka eestlaste või vähemasti mõnede ürgsete Eesti piirkondade kohta. Olgu need siis loodusmaastikud või ääremaad.
Kogu Prima Vista kontseptsioon on sellel aastal „väike maailm“. Kuidas seda siis võtta? Tiibet on tohutu suur riik, tänane Tiibet 30 korda Eestist suurem, ajalooline Tiibet 60 korda suurem kui Eesti, rahvaarvult vahe nii suur ei ole, Tiibetis elab 6 miljonit tiibetlast, koos hiinlastega 13 miljonit inimest. Nii võttes on Tiibet üks väike maailm suurema maailma sees. Igal meist on oma maailm ja need väikesed maailmad teevadki rikkaks meie suure ilma.
Loo kaanepilt: Kailashi mäe (6638 m) lõunakülg, pildistatud Darcheni külast 4760 m kõrguselt (foto Sulev Kuuse)
Loe ka Prima Vista kunstiprogrammi raames avatud näitusest “Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem“.
Intervjuu viisid läbi Teele Eensaar (TÜMRI projektijuht) ja Ermo Leuska (TÜMRI kommunikatsioonispetsialist).
