Õppeaastast 2025/2026 on geenitehnoloogia bakalaureuseõppekaval uus kohustuslik õppeaine „Sissejuhatav laboratoorne praktikum“ (6 EAP-d), mis vältab kaks semestrit. Sügissemestril läbivad üliõpilased loengud ja testid laboriohutusest, kevadsemestril proovivad juba ise teoorias kuuldut praktikasse panna.
Laboriohutuse bloki eest oli sügissemestril vastutav õppejõud antimikroobsete pinnakatete teadur Merilin Rosenberg, kes andis üliõpilastele seitse loengut ja ühe seminari laboriohutusest. Loengutele järgnes ainekursuse läbi arutamine ning laboriohutuse kirjaliku testi sooritamine. Lõpetuseks andis üliõpilane laboriohutuse ja tuleohutuse alase instrueerimise läbimise kohta kinnituse Virtuaalse töökeskkonnaspetsialisti keskkonnas ehk VITS-as.
Vahetasime töökeskkonna voliniku Dmitri Lubenetsi ja Merilin Rosenbergiga mõtteid uuest õppeainest, selle eesmärkidest ja tuleviku persektiividest.
Miks on sellist ainekursust üldse vaja?
Laboriohutus on väga oluline, kuna enamik meie üliõpilasi teevad eksperimentaalse lõputöö ja satuvad seetõttu erinevatesse laboritesse juba varakult. Mõistagi on ka õppekavas laboripraktikumid. Seega ei pääse laboritest ja laboriohutusest küll mitte ükski geenitehnoloog.
Kui uus töötaja tuleb tööle ning tutvub laboriohutuse printsiipidega oma töökohal, näiteks konkreetses laboris, ning annab selle kohta ka kinnituse ja allkirja, et ta on õpitust aru saanud, siis tudengitega seda siiani ei toimunud. Üliõpilaste instrueerimine laboris toimus õppepraktikumi alguses, sissejuhatuse teemasse andis praktikumi vastutav õppejõud. Igaüks tegi seda omal moel ja lähtuvalt oma praktikumi vajadustest. Sissejuhatus lõppes küll üliõpilase poolt allkirja andmisega vormile, kus ta kinnitas laboriohutuse alase instrueerimise läbimist, kuid instrueerimise laad, maht, sisu ja teadmised varieerusid oluliselt. Lisaks võttis selline instrueerimine praktikumist ära märkimisväärse osa aega, mida on otstarbekam kasutada praktiliste oskuste arendamiseks.
Üliõpilaste ja töötajate juhendamine on võrdselt oluline, kuna nad töötavad laborites kõrvuti ja võivad erineva juhendamise korral kujutada teoreetiliselt ohtu ka üksteisele.
Kas kursus on valmis või plaanite seda edasi arendada?
Kindlasti on meil uue ainekursuse puhul veel palju arenguruumi. Loodame loengute osa viia täies mahus üle veebikeskkonda, et võimaldada tudengitel keskenduda materjalidele neile sobival ajal ja tegelda kontakttundides rohkem sisulise töö, eluliste näidete ja juhtumipõhiste probleemülesannetega.
Tõenäoliselt hakkame õppeainet pakkuma ka magistrantidele ja doktorantidele, kuna meile satub ka neid üliõpilasi, kes ei ole meie varasemate õppeastmete vilistlased.
Pole välistatud, et hakkame kursust pakkuma ka inglise keeles. Selleks oleks meil vaja ka keskset tuge.
Laboriohututuse osas tuleks regulaarselt korduvjuhendada ka töötajaid, milleks puudub praegu materjal ja platvorm. Seda saaks arendada loodud ainekursuse põhjal.
Merilin Rosenberg, antimikroobsete pinnakatete teadur
Kui paljudest üliõpilastest aastas me siinkohal räägime?
Käesoleval õppeaastal alustasime sügisel 77 üliõpilasega, mis on arvestatav hulk.
Kirjaliku testi loeme sooritatuks 80 protsendi õigete vastuste korral. Kui üliõpilane seda taset ei saavuta, tuleb testi korrata. Kolmel üliõpilasel jäi sel aastal laboriohutuse osa sooritamata. Praktilises õppetöös ei saa nad edasi minna enne, kui test saab sooritatud, kuna tegemist on eeldusainega. Loengutes osalemist saavad nad jätkata.
Milliseid ohtlikke olukordi on üliõpilastel laboris ette tulnud?
Meie laborid ei ole nii ohtlikud kui keemialaborid, küll aga töötame instituudi laborites siiski erinevate keemilise, bioloogilise ja füüsikalise ohu allikatega ja nii töötajad kui tudengid peavad olema selles osas juhendatud.
Praktikumid oleme teinud töö mõistes nii ohutuks kui võimalik. Kõige tähtsam on panna üliõpilane mõtlema selles suunas, millised ohud võivad kaasneda vastutustundetu käitumisega talle endale ja kaastöötajatele. Tavapärasemad on ehk intsidendid, kus midagi kukub maha või võib riideid määrida, juhtub ka pisemaid vigastusi näiteks klaasist laboritaara purumisel või kergemaid külma- ja kuumapõletusi isikukaitsevahendite ebaõige kasutamise tõttu, aga tõsisemaid õnnetusi juhtub väga harva. Tõsisematest intsidentidest meenub, kuidas üliõpilasel jäi laboris praktikumi käigus kitlivarrukas leeklampi ja kittel läks põlema. Õnneks naaber nägi ja aitas kohe kustutada.
Probleemid algavad siis, kui üliõpilane jõuab laborisse tööle, näiteks oma bakalaureusetöö raames. Tõsisemad ja spetsiifilisemad instrueerimised toimusid just sellel hetkel. Nüüd peaks olema juhendajate koormus oluliselt väiksem, tudeng teab ja oskab juba nii mõndagi, teda ei tule nullist juhendada. Nähes ikkagi teadmistes lünki, saab nüüd üliõpilasel paluda vajalikud materjalid uuesti läbi vaadata ja meelde tuletada.
Kõige olulisem on panna tudeng laboriohutuses õiges suunas mõtlema, et ta suudaks võimalikud ohud tuvastada ja mõtestaks oma tööprotsessides lahti ohuteguritest lähtuvate riskide maandamise võimalused.
Dmitri Lubenets, töökeskkonna volinik
Üliõpilastel on raske aru saada, mille poolest erinevad bioohutuskapp ja tõmbekapp ning kuidas ja milliste bioloogiliste või keemiliste ohuallikatega nendes seadmetes töötada tuleb, et tagatud oleks nii ohutus tudengile kui eksperimentaalse töö kvaliteet.
Eraldi teema on kemikaalid, mille kohta on meil info ohutusjuhendis, mis tuleb üliõpilastel läbi töötada. Kuidas kemikaale kasutada, millised ohud seal on ja milliseid isikukaitsevahendeid kasutada, räägime kursusel.
Üliõpilaste arvamus:
Laboriohutusest tuleb rääkida juba õpingute alguses, et valmistada üliõpilasi ette laboritööks ja sellega kaasnevateks ohtudeks. Uue õppekava järgi hakkavad üliõpilased liituma uurimisgruppidega juba teisel või kolmandal semestril, seega oleks hea, kui neil juba põhi all on. Vanemate kursuste üliõpilaste käest olen kuulnud, kuidas nad õppisid osasid laboriohutusega seonduvaid asju alles biokeemia praktikumis. Mõttekam on see eeltöö juba õpingute alguses ära teha.
Sebastian Oja, geenitehnoloogia bakaleureuseõppe esimese kursuse üliõpilane
Esimesed teadmised laboriohutusest sain gümnaasiumist, õppisin loodussuunas. Ülikoolis sain esimese semestri jooksul enne praktikume ühte laborisse praktilisele tööle, ohutusest rääkis mulle minu sealne juhendaja. Uut infot oli, kuna eri laborites on erinevad nõuded vastavalt uuritavatele organismidele ja läbiviidavatele eksperimentidele. Usun, et eraldiseisev õppeaine võiks vägagi kasulikuks osutuda, eriti esmakursuslastele, kes pole varem laboritööga kokku puutunud. Ülikoolis on palju kallist aparatuuri, mida tuleb õigesti käsitseda. Hooletusse jäetud aspektid ohutuse osas võivad mõjutada lisaks enda tervisele ka teiste inimeste tööd.
Roosi-Liis Keskküla, bioloogia ja elustiku kaitse bakaleureuseõppe kolmanda aasta üliõpilane
Järeldoktorandi arvamus:
Jaapanis kestab loodus- ja täppisteaduste valdkonna erialadel bakalaureuseõpe neli aastat. Laborisse jõuab üliõpilane alles kolmandal aastal, sissejuhatava laboratoorse praktikumi raames. Seal õpitakse ka laboriohutust. Praktikumis teevad üliõpilased ainult ohutumaid katseid.
Seega saab üliõpilane märjas laboris oma lõputööga tegeleda alles kolmanda õppeaasta lõpus või neljanda alguses. Tulemuste osa ta varem valmis kirjutada ei saa, kuna õpingute esimesel kahel aastal toimuvad ainult loengud ja seminarid.
Eestis on tore näha, kui palju bakalaureuseastme üliõpilasi juba laboris tegutseb. Jaapanis on vaatepilt süsteemselt erinev. Oma õpingute algusest mäletan, et mul oli samuti suur huvi kohe laborisse jõuda, kuid paraku tuli leppida ainult teooria loengutega.
Shotaro Hiraiwa, arengubioloogia teadur Tartu Ülikoolis
Tööandja arvamus:
Meditsiini- ja katselaborites on ohutus üks olulisemaid teemasid. See algab laboris esinevate riskide kaardistamisest ja riskide minimeerimisest. Kõige lihtsam, tõhusam ja sageli ka kõige odavam viis riskide maandamiseks on töötajate põhjalik koolitamine, et ennetada ohuolukordi ja riske juba enne nende tekkimist. Seetõttu on laboriohutuse alane väljaõpe iga uue töötaja sisseelamise ja väljaõppe esimene osa. Ilma selleta ei saa töötaja laboris tööd alustada.
Sama põhimõte peab kehtima ka üliõpilaste puhul – ohutusalased teadmised peavad olema omandatud enne laborisse sisenemist. See tagab nii üliõpilaste kui ka õppejõudude ohutu töö kogu õppetöö jooksul.
Kai Jõers, koe- ja rakuravi arenduskeskuse juht, SA Tartu Ülikooli Kliinikum
- Meie instituut on ülikoolis esimene, kes on juurutamas sellisel kujul üliõpilaste ohutustehnilist juhendamist – süsteemset koolitamist, teadmiste kontrolli ja hästi jälgitavat digitaalset juhendamise registreerimist. Lähenemine ühtlustab tudengite ja töötajate ohutusalase väljaõppe põhimõtteid ning tagab kõigile üliõpilastele ühtlasema ohutusjuhendamise baastausta enne laboritööga alustamist.
- Üliõpilasel on kohustus viia end kurssi üldise laboriohutuse ja tuleohutuse eeskirjaga. Kuna iga labor on erinev, viib konkreetse töö, seadme või ruumi ohutuse juhendamise läbi endiselt juhendada. Juhendajate üldine administratiivne koormus aga väheneb.
- Kaob vajadus koguda üliõpilastelt iga praktikumi alguses ohutuse alase juhendamise läbimise kohta allkirju ja neid allkirjalehti säilitada. Kinnitused antakse elektroonilises andmebaasis VITS (Virtuaalne töökeskkonnaspetsialist), kus need kehtivad õppeastme lõpuni. Järgmises õppeastmes tuleb kinnitus uuesti anda.
Päisefoto: Maarja Liiv
Kai Jõersi foto: Liis Raudsepp
Shotaro Hiraiwa foto: Jonas Erik Laane
Instituudi töötajate ja üliõpilaste arvamused koondas blogiloo autor, Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi projektijuht Teele Eensaar.
