Karl-Erik Volberg, Mia Marleen Rahe, Simo Linno ja Violeta Jürgens esindavad Eestit 7.–14. juulini Kasahstani pealinnas Astanas 35. rahvusvahelisel bioloogiaolümpiaadil. Seekordses TÜMRI blogiloos uurime noortelt, millised on nende mõtted olümpiaadi ja bioloogia kui õppeaine kohta üldisemalt.
Intervjuu hetkel (toim. 15. mai hommikul) on kõik neli gümnasisti viimased kaks päeva lahendanud geneetika ülesandeid ning läbinud praktikume molekulaar- ja rakubioloogias, zooloogias, botaanikas. Seda kõike TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudis, sealsete õppejõudude ning Oecologicumi töötajate kaasabil. Intervjuu sissejuhatuseks uurin õpilastelt muljeid ja Karl-Erik ütleb tabavalt: „Midagi väga hullu ei ole, keeruline peabki olema!“
Instituuti tulid noored neljast erinevast paigast. Miia Marleen Rahe Tallinna Reaalkoolist, Karl-Erik Volberg Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumist, Simo Linno Nõo Reaalgümnaasiumist, Violeta Jürgens Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumist. Huvitav on märkida, et abituriente tänavu võistkonnas ei ole: võistlejatest kõige noorem on Simo, kes õpib 10. klassis. Miia Marleenil, Karl-Erikul ja Violetal on gümnaasiumi lõpetamine ees tuleval aastal.
Olete tänaseks ühed Eesti koolide parimad bioloogiatundjad. Nii kaugele ei jõua keegi ilma esialgse huvita – mis suunas teid bioloogia teadmistesse süvitsi sukelduma?
Karl-Erik: Meeldima hakkas mulle bioloogia esimest korda põhikoolis olümpiaadile minnes. Õpetaja julgustas osalema neid, kes õppeainet paremini oskasid ja jäin talle bioloogiahuvi poolest silma. Eriliselt jäi võistluse puhul meelde lõppvoor. See erines teistest õppeainetest – näiteks sai loodusesse minna ja taimi vaadata.
Kindlasti oli ka lapsena mul huvi looduse vastu, kuid bioloogiat ma selles veel ei näinud. Mulle meenub, et jälgisin tihti putukaid ja vanaema õpetas mulle taimede ja loomade nimetusi. Kõik need tegevused võisid mind mõjutada.
Violeta: Mulle meenub samuti esimene bioloogiaolümpiaad, kui õpetaja mulle minekut 6. klassis välja pakkus. Käisime ettevalmistuseks metsas jalutamas – ta näitas mulle mitmeid taimi ja tutvustas nende nimetusi. Seejärel hankisin juba iseseisvalt Eesti taimede kukeaabitsa ja (Violeta naerab meenutades) lihtsalt hakkasin sealt õppima kõiki taimi.
Gümnaasiumibioloogia vastu tekkis mul huvi, kui koroona tuli ja kõik pidid kodus olema. Mõtlesin, mida ma nüüd teen? Mitte midagi ei olnud teha! Võtsin kätte ja hakkasin lugema arstiteaduse õpikuid, näiteks meditsiinilise biokeemia raamatuid ja teisi sarnaseid. Bioloogiaolümpiaadi gümnaasiumi lõppvooru läksin juba 9. klassis. Mõtlesin, et võiks proovida!
Simo: Mul on alati olnud looduse vastu huvi, juba enne olümpiaadi. Tänaseks on see edasi arenenud ökosüsteemide toimimise suunas – kuidas eri organismid omavahel tasakaalus elavad ja kui kerge on seda tasakaalu paigast lüüa.
Mis eristab teie jaoks bioloogiat teistest loodusteadustest?
Mia: Võrreldes teiste olümpiaadidega on bioloogia hästi mitmekülgne. Lõppvoorus on teooria ja neli praktilist ülesannet erinevatest valdkondadest.
Karl-Erik: Jah, võib-olla tõesti on bioloogia mitmekesisem. Teisest küljest, mida kaugemale bioloogias minna, seda rohkem on see keemia. Keemia puhul on sama lugu füüsikaga. Lõpuks baseerub kogu loodusteadus ju füüsikal, aga bioloogia tundub siiski kõige praktilisem.
Mainisite, et olümpiaadini suunas teid õpetaja. Kuidas on õpetaja teile abiks nüüd, kui olete mitu aastat järjepidevalt olümpiaadidel käinud?
Karl-Erik: Põhikoolis oli rohkem harjutamist enne olümpiaadi. Õpetaja aitas uute teemadega, mida tundides veel ei käsitletud. Samuti viis ta läbi ka praktikat: näiteks sai taimi ja nende osi vaadata. Gümnaasiumis tuli uus õpetaja, kes samuti aitas mul juba 10. klassis ette õppida kogu 11. klassi materjali. Peamine on ikka enda huvi ja töö!
Mia: Vahepeal koolis mingeid kergeid ettevalmistusi teeme, aga mitte suurelt. Minu arvates ei saa õpetaja liiga palju ka teha. Üldjuhul valmistutakse ette mitmekesi ja sellest kujuneb bioloogiaring. Põhikoolis meil see mingis mõttes oli, aga gümnaasiumis on sellist ettevalmistust vähem – kui tahad, tuleb ikka ise süveneda.
Simo: Meil on olümpiaadiks ettevalmistuskursus, milles õpetaja aitab teooriaga ja teab raamatuid soovitada. Samas on õpetaja ise mulle öelnud, et tihtilugu ta ei tea, kuidas veel aidata saaks. Siis ongi vaja endal asja süvitsi uurida ja leida lahendusi.
Kas olümpiaadidel käies on mõni teema põnevamaks muutunud – mida tahaksite edasi õppida?
Karl-Erik: Minu puhul on üldiselt nii, et üha laiemalt erinevaid teadmisi teada saades on palju huvitavam, kui ainult ühte suunda süveneda. Koolis käsitletakse kõike korraga, olümpiaadil lähenetakse rohkem süvitsi ja sellevõrra keerulisemalt.
Simo: Geneetika on selline huvitavam teema, aga nõustun Karl-Erikuga. Veel on aega, kuni tuleb mõne kindla suuna kasuks otsustada.
Violeta: Mulle meeldib asju lahata! Organismide mitmekesisus on põnev – milline näeb seest välja prussakas, kuidas erineb ta hiirest ja nii edasi. Või, mida on neis ühist!
Viimase kahe päeva jooksul olete uurinud rohelist ja valget bioloogiat. Kumb on põnevam, kas looduses või mikroskoobi all nähtu?
Karl-Erik: Mulle tundub, et laboris on suurem tõenäosus midagi tähtsat avastada. Muidugi on ka looma- ja taimeliikide tasandil tehtav tähtis, aga tähtsam ja väärtuslikum on teada, kuidas kogu elu toimib.
Simo: Minu jaoks on roheline bioloogia kordades huvitavam. Samas leian, et silmaga nähtava puhul on kõik ära avastatud. Palju sa neid loomi metsas ikka vaatad? Kui professionaalselt sellega tegeleda, tundub valikus ainult looduskaitse olevat.
Arvan, et bioloogiaga süvitsi tegeledes on rahalised vahendid üpris piiratud ja enamik uusi avastusi leitakse laboris. Mind ennast laboritöö väga ei huvita, kuid tundub, et ilma selleta midagi uut avastada ei saa.
Violeta: Tunnen sama. Roheline bioloogia on kindlasti huvitavam, aga mis seal teha on üldse?
Lähete rahvusvahelisel olümpiaadil Eestit esindama. Mõnel on see esmane kogemus, osad teist osalevad juba mitmendat korda. Millist tunnet see teis tekitab?
Karl-Erik: Arvan, et siin kontekstis ei ole riigi esindamine esiplaanil. Muidugi on tore, kui saad medali, lehvitada Eesti lippu, aga see ei ole kõige tähtsam. Pigem pakuvad olümpiaadid tõeliselt unikaalset võimalust tutvuda inimestega nii paljudest teistest riikidest.
Mia: Mul on sama tunne, et lähen annan endast parima, mitte otseselt riigi eest võistlema.
Violeta: Minu silmis läheb õpilane kõikidel individuaalsetel rahvusvahelistel olümpiaadidel ennast esindama. Bioloogias oled sa iseenda eest väljas. Möödunud aastal käisin koos Karl-Erikuga võistkondlikul Euroopa eksperimentaalteaduste olümpiaadil, seal oli tiimina Eesti esindamise tunne sees.
Jutuajamise lõpus, mil mõni minut hiljem ootas õpilasi juba ees rakubioloogia praktikum Dmitri Lubenetsiga, tuli arutelu kuulama ja mõtteid jagama Eesti bioloogiaolümpiaadi žürii esimees Sulev Kuuse.
Eesti esindamise puhul on palju, millele mõelda. Võistlusel saadud tulemused näitavad eestlaste võimekust enam kui 70 maailma riigi hulgas. Korralik punktiskoor on suur tunnustus õpilasele endale, kuid sama hea tunne on ka vanematel ja juhendajatel, uhked on kool ja riik. Kõigile on selge, et ettevalmistus ja Eesti õppesüsteem laiemalt on vilja kandnud.
15 aasta jooksul olen aru saanud, et tiimitunne tekib kohapeal võistluse käigus. Rahvusvahelisel bioloogiaolümpiaadil lahendad ülesandeid individuaalselt ja oled enda eest väljas, aga lavale lähed ikka koos teiste eestlaste ja Eesti lipuga. Teid ootab see kõik veel ees, eks muljeid uurin kindlasti ka pärast võistluse toimumist.
Kuidas on Eestil seni rahvusvaheliselt läinud ja mis ootab õpilasi ees 7.–14. juulil?
- Kolmest võistluspäevast kahel lahendavad noored teooriaeksamit. Kolmandal ootab neid ees praktiline töö, kus testitakse teadmisi molekulaarbioloogiast, biokeemiast, bioinformaatikast ning loomade anatoomiast ja füsioloogiast. Teooriaeksami mõlemas osas tuleb õpilastel vastata 50 küsimusele.
- Eesti esindus on rahvusvahelise bioloogiaolümpiaadi iga-aastases liikumises osalenud alates 2001. aastast. Esimest korda toimus rahvusvaheline võistlus 1990. aastal. Meie õpilased on olnud väga tublid: eestlasi on autasustatud diplomitega, viimase paarikümne aasta jooksul on võidetud enam kui 20 pronksmedalit, üle 10 hõbemedali, ja kolm kuldmedalit.
Võistluse ülesannete koostamisel teeb peamise töö tänavu kindlasti korraldajamaa Kasahstan. Oodata võib küsimusi stepi- ja poolkõrbelise maastiku kohta, samuti ökosüsteemide ja mäestike liikide kohta. Samas kindlalt me seda ette muidugi teada ei saa – lõpliku töö paneb kokku rahvusvaheline žürii.
Eesti bioloogiaolümpiaadi žüri esimees Sulev Kuuse
Rahvusvahelisele bioloogiaolümpiaadile pääsemisest
Võistkonna välja selgitamiseks korraldab Eesti bioloogiaolümpiaadi žürii igal kevadel eraldi valikvõistluse. Võistlema kutsutakse õpilasi gümnaasiumi lõppvooru pingerea alusel. Võimalus riiki esindama minna ei sõltu vanusest – tihti kutsutakse enda teadmisi tõestama tublimad noored 11., 10., isegi 9. klassist. Valikvõistluse küsimuste tase on vastav rahvusvahelisele olümpiaadile.
Võimaluseni jõudmiseks tuleb esmalt läbida pikk teekond, mis algab koolivoorust. Seejärel ootavad õpilasi ees piirkonna- ja lõppvoor. Neist viimane on kahepäevane mõõduvõtt TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi ruumides, millelt ei puudu kunagi ka teemakohased ettekanded. Instituudi õpivõimalustest ja teadustööst saab nii mõnigi noor esimese vaate siit.
Eesti bioloogiaolümpiaadist TÜMRI kodulehel
Salvestus õpilastega toimus 15.05.2024 Tartus, TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudis. Vestlust viis läbi ja salvestas TÜMRI kommunikatsioonispetsialist Jonas Erik Laane. Blogiloo kirjutas üles lindistatu põhjal kokku Jonas Erik Laane.
Päisepildi foto: Juulikuus 35. rahvusvahelisel bioloogiaolümpiaadil võistlevad õpilased (vasakult): Violeta Jürgens, Simo Linno, Karl-Erik Volberg ja Mia Marleen Rahe. Nendega läheb kaasa Eesti bioloogiaolümpiaadi žürii esimees Sulev Kuuse.
