• Mitmed tema kursusekaaslased ja sõbrad ülikoolipäevilt on jõudnud kaugele, sõpruskond hoiab siiani kokku.
• Ekstravertse inimesena olles pidevalt innustunud kastist välja mõtlemisest ja piiride ületamisest, on ta põhjustanud nii mitmegi tööandja näol murekortse.
• Ta teab, mida tahab ja ta tegutseb selle nimel nii kaua ja nii põhjalikult kui vaja. Kõik on võimalik, kui sa ise sellesse usud.
Carmen Kivisillast on saamas edukas biosektori ettevõtja, kellel taskus kahe rahvusvahelise investori toetus. Jah, sellest samast elavast Viljandi tüdrukust, kes õpingute käigus jõudnud omaaegsest unistuste suurlinnast Tallinnast õppima ja ennast täiendama nii Londonisse, Bostonisse kui San Franciscosse. Kahe armsa pisipõnni emana jõuab ta hämmastavalt palju ja ütleb, et tema kõige suurem rõõm tuleneb igapäevastest väikestest asjadest, sellest, kui saab mõlemad lapsed sülle võtta ja neid kallistada.
Carmen on täiesti tavalisest perest pärit laps, kes ei olnud koolis ei kõige targem ega ka mitte kõige rumalam. Tema trumbiks olid reaalained: füüsika, keemia ja matemaatika. „Vanaema ütles mulle, et suure huvi tõttu reaalainete vastu saab minust küllap teadlane“, mäletab Carmen ühte vestlust vanaemaga põhikooli ajast. Suuri raskusi oli tal keeltes, ka ajaloos ja geograafias. Ometi ei takistanud see tal Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi (nüüd Paalalinna Kool, toim.) reaalklassi hõbemedaliga lõpetamast.
„Mind iseloomustab võime suruda end läbi mistahes rasketest olukordadest. Ka ainetes, kus õpetaja haaras minu töid lugedes kahe käega peast, tegin materjali endale selgeks ja õppisin lõpuks korralikele hinnetele,“ ütleb ta. Düsgraafikuna võttis ta kasutusele erinevaid nippe, et tööd nõuetekohaselt vormistada.
Mõte siduda end teadusega tekkis Carmenil põhikooli lõpuks. Nii nagu sageli, ka Carmen sai innustust oma õpetajatest, eriti gümnaasiumi keemia ja füüsika õpetajatest, kes toetasid ja arendasid südikat neiut mitmekülgselt ja soovitasid tal edasi õppida loodus- ja täppisaineid. Hea klassiõde ja sõbranna Marianna Tampere seadis sammud Tartu Ülikooli, Carmenit kutsus suurlinn ja valik langes rakendusliku keemia kõrval geenitehnoloogia õppekava kasuks Tallinna Tehnikaülikoolis. Selleks hetkeks oli teda huvitama hakanud ka inimene, geneetika ja meditsiin. Selle pisiku oli ta külge saanud Marianna arstist ema ja tema kolleege Viljandi haiglas töövarjutades. Soovi saada arstiks ta endas siiski ei tunnetanud, sest väga emotsionaalse inimesena oleks ta tõenäoliselt selles raskes ametis jäänud hätta iseenda hoidmisega. Geenitehnoloogia tundus õige valik, kuna läks kokku sooviga rakendada enda teadmised ja oskused tulevikus inimeste aitamise hüvanguks.
Õpingute alguses TTÜ-s kogesin väga suurt šokki, mis tulenes nii teistmoodi õppimisvajadusest kui ka sellest, et ühtäkki oli kursusel minu ümber palju tarku inimesi, kelle kõrval sain selgelt aru, et minu teadmised on nigelad. Keegi mind enam ei aidanud, puudusid toetavad õpetajad. Suutsin aga ennast üles töötada. Motivatsiooni sain sõpruskonnast, kellel olid ka ülikoolis õppides väga head tulemused. Ma pidin pingutama, kui tahtsin neile järele jõuda ja järele jõuda ma tahtsin!
(tsitaadid Carmen Kivisild)
Soovitus tudengile: Mine laborisse tööle esimesel võimalusel!
Selle soovituse pani Carmen endale kõrva taha suvel peale gümnaasiumi lõppu Austraalias reisides, kus sattus juhuslikult kokku ühe geenitehnoloogiat õppinud inimesega. „Sa õpid ennekõike praktikas!“, kõlas soovitus lühidalt kokku võetuna. Laborisse tööle saamist hakkas Carmen nuiama peale loenguid TTÜ-s erinevatelt õppejõududelt seda küsimas käies. Lõpuks üks neist ka halastas ja oskas soovitada laborikohta sinna, kus tema naine töötas ja kus Carmen esimese kursuse jaanuaris juba oma lõputöö projektiga alustas (tegemist oli Merike Kelve laboriga, toim.).
Tal on täpselt meeles kuupäev, mil ta tegi esimese sissekande oma esimesse laboripäevikusse: 11. jaanuar (seega neli kuud peale ülikooli uksest sisse astumist), et alustada crambe crambe nimelise käsna uurimist. Teema oleks võinud olla mis tahes, Carmenit huvitas, mis toimub laboris üldiselt, teda huvitasid katsed. Teadmiste poolest nii teoreetilistes ainetes kui laboritöös oli ta enda sõnul sel hetkel paljas kui püksinööp, kuid huvi ja tahe asju mõista oli suur. Mõistvate ja abivalmis laborikaaslaste toel kuulusid RNA eraldamine, geeli jooksutamine ja PCR katse ülesseadmine nüüdsest tema argipäeva.
Kelve laboriga samal korrusel asus ka tollel ajal tudengite seas „kuumaks laboriks“ kutsutud professor Tõnis Timmuski neurolabor, kuhu kõik ihkasid kohta saada. Vaatamata sellele, et Carmen Timmuski laborisse ei jõudnud, kohtus ta just selle labori ja Kelve labori ühel korrusel paiknemise tõttu oma tulevase abikaasa Ristoga, kes Timmuski laboris lõputööd tegi ja Kelve labori uksest pidevalt mööda käis, et koridori lõpus asuvasse neurolaborisse siirduda.
Tabamata Tartu (vaim)
TTÜ bakalaureuseõpingutega ühele poole saanuna tundus tollal veel uus ja küllaltki eksklusiivne biomeditsiini magistriõppekava Tartu Ülikoolis inimese tervisest huvitunud Carmenile loogiline valik edasiõppimiseks. Ta mäletab, et õppekavale oli soovijaid kõvasti rohkem kui kohti. Samale õppekavale suundus ka sõbranna Marianna Tampere, koos jagati ühikatuba, koos õpiti ja toetati üksteist. Kursust iseloomustas väga kõrge õpimotivatsioon.
Tõsine töö läks Carmeni mäletamist mööda kohe esimesel sügisel lahti ja nii kestis see kuni lõpuaktuseni. Kohati sai õppimine ja enesetäiendamine sellise hoo sisse, et kolmeks päevaks unustati end pidžaamades ühika tuppa õppima – ei olnud aega vahetada ei riideid ega märgata, kuidas hommikust sai õhtu. Laborikoha Tartusse oli Carmen endale juba enne õpingute algust välja rääkinud Eestisse USA-st tagasi pöördunud Ivar Ilveselt. Ivar oli värskelt saanud rahastuse oma replikatsioonilabori sisse seadmiseks ning seda tööd hakkaski ta koos üliõpilastega tegema. Täiesti uue labori nullist sisustamine oli Carmeni jaoks äärmiselt huvitav kogemus. Tartu kui linn ja sellega seonduv õppehoonete väline tudengielu jäi Carmenil nägemata ja kogemata, selleks aega kahe õpinguaasta jooksul lihtsalt ei jäänud. Liialdamata kulges ta trajektooril ühikas, TÜTI ja TÜMRI maja ning eks oma rolli mängis ka see, et kursusekaaslased olid samasugused õpihullud. Esimesel aastal tegi ta ära suurema osa kohustuslikke õppeaineid, et teiseks aastaks jätta võimalikult palju aega laboritööle.
Teaduse populariseerimine oli aga valdkond, millega Carmen järjepidevalt tegeles. Ta oli juhendaja rändavas bioklassis. Teisel magistriaastal otsustas ta omal käel osa võtta Eesti Inimesegeneetika Ühingu aastakonverentsi stendiettekannete sessioonist. Juhendaja Ivar Ilves kergitas üliõpilase soovi kuuldes vaid imestusest kulmu, veelgi kõrgemale tõusid tema kulmud kuuldes, et Carmen rihib parima stendiettekande auhinda. Carmen aga oma jonni ei jätnud, poster, mis tõi talle konkursilt II koha, valmis 24 tundi jutti kestnud viimistluse käigus.
Õppimist tuleb õppida
Tagantjärele mõtleb Carmen, et kui ta oleks gümnaasiumis osanud niimoodi õppida ja selliseid õpimeetodeid kasutada, mida ta valdas magistriõpingute lõpuks, oleks ta õppimise enda jaoks kordades lihtsamaks saanud teha.
Õpimotivatsiooni sain ja õppemeetodeid omandasin väga palju teiste kursusekaaslaste abiga. Näiteks õpetas Marianna mind veebilehitsejate otsingumootoreid kasutama. Igaks eksamiks tegime kamba peale kordamisküsimustele täiskomplekti vastuseid ning korraldasime õppepäevi, kus teemad läbi arutasime. Loengutes küsisime palju juurde ja koostasime konspekte, mida hiljem vahetasime ja jagasime, et tähele panna, mida ja kuidas keegi meist aru sai või üles märkis. Selliseid süsteemseid metoodikaid kasutades oli eksamiteks võimalik end hästi ette valmistada. Mäletan, et osad ained olid väga loogilised, kuid oli ka üksjagu mehhaanilist õppimist, tuupimist, näiteks füsioloogias, mida saime koos arstide ja füsioterapeutidega. Väga huvitavaks aineks kujunes suurepärase õppejõu Pärt Petersoni tõttu immunoloogia, kus immuunsüsteemi töötamisest loogiline ülevaade anti. Immuunvastuse kujunemine tundus õppejõu vahendusel kui omamoodi seiklusjutt, kus T- ja B-rakud elama pandi.
TTÜ ajast mäletab ta raskeid, kuid väga huvitavaid aineid, näiteks orgaaniline keemia. Õppejõud professor Tõnis Kanger armastas tudengeid loengutesse ikka tagasi kutsuda lausungiga: “Kes veskil on käinud, see jahuseks on saanud!” (s.t midagi jääb sulle ikka külge ka loengutes istumisest, toim.). Kangeri elulisi näiteid materjali ilmestamiseks hindab Carmen ka aastaid hiljem.
Hilinenud tudengi(m)elu Londonis – parem hilja kui mitte kunagi!
Doktorantuuriks otsustas Carmen minna välismaale, et omandada uusi ja teistmoodi kogemusi. Õpingute alguseni University College Londonis (UCL) jäi aga vaheaasta, mille ta täitis erinevate töökogemustega klienditeenindusest kuni haigla laborini. PERH-i patoloogia laboris pidas ta bioanalüütikuna vastu kolm nädalat peale mida töösuhe vastastikusel kokkuleppel lõpetati. Põhjuseks Carmeni soov muuta nii katsete, ressursside kui aja planeerimist laboris efektiivsemaks – seesugust initsiatiivikust ei olnud reatöötajale ette nähtud. Kolmest nädalast jõudis ta kaasa võtta kahel lahkamisel osalemise kogemuse.
UCL-i kandideeris 6-le kohale 350 inimest. Carmen kindlustas endale täisstipendiumiga õpingukoha iseseisva laboritöö kogemusega, mida teistel kandidaatidel ei olnud. Esimene doktorantuuriaasta koosneb UCL-is kolmest 10-nädala pikkusest rotatsioonist laborites, millest igaüks päädib kokkuvõtte esitamise ja kaitsmisega. Teine doktorantuuriaasta on võimalik, kui vähemalt üks neist kolmest laborist näeb sinuga edasist koostöövõimalust. Esimene labor, mis uuris neurodegeneratiivseid haigusi, jättis Carmeni ukse taha tema isikuomaduste tõttu – põhjuseks toodi liigne initsiatiivikus ja liiga ambitsioonikas teaduslik perspektiiv. Kaks järgmist laborit nägid Carmenis perspektiivi. Valik langes molekulaarsete neuroteaduste laborile, kus Carmen tundis esimest korda, et talle on usaldatud projekt, mis teda sügavalt huvitab: ioonikanalite liikumine närvirakkude vahel.
UCL-ist ja Londoni elust laiemalt võttis ta kõik, mis võtta andis – osales tudengiüritustel, käis konverentsidel, nobelistide loengutes, esines stendiettekannetega, juhendas laboripraktikume madala astme üliõpilastele. Boonuseks veel see, et ka tulevane abikaasa Risto veetis Erasmusega vahetussemestrit UCL-is ja jäi hiljem ka doktorantuuri. Kaks suve veetis Carmen USA-s San Franciscos (University of California San Francisco) ja Bostonis (Tufts University School of Medicine) laboritööd tehes taotledes selleks eraldi stipendiumid. Need kogemused võimaldasid laiendada laboritöö tehnikate ja oskuste ampluaad.
Doktorantuuri lõpus, mil Carmen sai ka emaks, oli plaan küll paigas, ent koroonapandeemia nurjas enam kui pooleks aastaks planeeritud katsed laboris. Valida oli kaks varianti – kas võtta loomkatsed nullist üles ja pikendada doktorantuuri vähemalt aasta või kaitsta kraad saavutatud ja kokku võetud tulemuste pinnalt teadusartikliteta (s.t tulemusi ei ole jõutud vormindada ja avaldada teadusartiklina, toim.), mis on Inglismaal võimalik. Carmen valis viimase ja kaitses kraadi edukalt (doktoriväitekiri “Molecular regulation of synaptic α5-GABAA receptors“).
Inglismaal on võimalik kaitsta doktorikraad ka negatiivsete tulemuste pealt ehk kirjutada, miks sinu katsed ei õnnestunud. Erinevus Inglismaa ja Eesti doktorantuuride vahel on ka see, et UCL-is näiteks ei üritata iga hinna eest tulemusi publitseerida ükskõik millises teadusajakirjas vaid eelistatakse üksnes tippajakirju. Midagi ei juhtu, kui doktorantuuri lõpuks artikleid ei ole, neid on võimalik kirjutada näiteks samas laboris järeldoktorantuuri ajal. Jällegi üks erinevus Eestist, kus järeldoktorantuur samas laboris lubatud ei ole.
Järgmisena proovis ta saada tööle mõnda suurde ravimikontserni. MSD-s jõudis ta ka personaliotsingu viimasesse vooru, kuid töökohta endale ei saanud. Põhjuseks toodi koha sobimatus Carmeni-sugusele kandideerijale, kelles nähti enam perspektiivi kui parasjagu pakutav töö. Äraütlemine tegi Carmeni küll kurvaks, kuid tagantjärele hindab ta kogenud personaliotsingu firma vaistu.
Teiste võimaluste puudumisel läks ta tagasi ülikooli, järeldoktorantuuri Kings College Londoni neuroteaduste laborisse, mis tegeles covidi lockdowni ajal sellega, et uurida, kas viirused kasutavad rakku sisenemiseks ioonikanaleid. Mõned varasemad uuringud olid juba kinnitanud, et nii see tõenäoliselt on. Carmeni labori juht, kellel oli täieliku ühiskonna sulgemise ajal Londoni linnas politsei poolt välja antud eriolukorras liikumise luba, et ta saaks minna laborisse, tõestas ära, et koroonaviirus kasutab rakku sisenemisel kindlat ioonikanalit. Ioonikanalitega varem töötanud Carmen sobis projekti teemat täiendama hästi. Tema ja ta kolleegide ülesandeks oli välja selgitada, milliseid ioonikanaleid võiks COVID-19 ja ka teised viirused veel rakku sisenemisel kasutada.
Projektil oli selge äriline potentsiaal, mis viis Carmeni suuresti tema enda initsiatiivil kokkupuutesse nii ravimi- ja tootearendajate kui potentsiaalsete investoritega. Ta käis erinevatel kursustel, läbis ettevõtlus- ja karjäärikoolitusi (nt Resilient Leaders, Become Science Founder). Ühel hetkel soovis laborijuht, et ta teeks valiku – kas ta soovib tegeleda järeldoktorantuuris teadustööga või mitte. Aus vastus iseendale ja ülemusele oli, et pigem lõpetaks ta järeldoktorantuuri ja siirduks ettevõtlusesse. Perre oli peagi sündimas teine laps. Peale lühikest emaduspuhkust otsustas Carmen kuulata südame häält.
Tagasi Eestisse
Soovides lõpuks õppida iseenda kogemustest kolis pere 2023. aasta suvel Eestisse tagasi, Carmen alustas start-up ettevõtjana ja asutas oma ettevõtte Elnora AI. Teda toetasid nii senised ettevõtlusteadmised kui konsultatsioonid Tallinna teadus- ja ärilinnaku Tehnopoli inimestega, mille käigus sihiti suuremad teemad konkreetseteks ettevõtte tegevusvaldkondadeks.
Elnora otsib uusi ravimi sihtmärke rakus fokusseerides viirusevastastele ravimitele ja ioonikanalitele. Ettevõtte esimene masinõppepõhine toode, BIPO (biomeditsiiniliste protokollide optimeerija, biomedical protocol optimizer), valmistub turule sisenemiseks. BIPO paneb laboriprotokollid kiiremalt ja tõhusamalt tööle. Ühtlasi on see hädavajalik toode ebaõnnestunud katsetulemuste andmete jagamiseks ja kogumiseks, mida niisama lihtsalt kusagilt kätte ei saa ning mis sageli jäävad lebama teadlaste lauasahtlitesse. Just nende ebaõnnestunud tulemuste põhjalik läbi analüüsimine on oluline, et leida sealt infot, mida, miks ja kuidas tuleks muuta. Viirusevastaste ravimikandidaatide leidmine on tulevikus planeeritud koostöös ülikoolide laboritega.
Teadlast saadab tema töös palju ebaõnnestumisi, sest see, et sul laboris midagi esimesel katsel välja ei tule, on tavapärane. Selles mõttes on teadlaseks olemine ettevõtlusega alustamisel kasuks – sul on piisavalt paks nahk, et mitte lasta ennast mõjutada ebaõnnestumiste jadast.
Bioettevõtluse kursus ja õppejõud Merike Leego on inspireerinud tudengeid alustama ettevõtlusega
Magistriõpingute käigus TÜ-s Merike Leego bioettevõtluse kursust läbides koostas Carmen oma rühmakaaslastega äriprojekti idee – elektrooniline laboripäevik. Tinglikult võib seda pidada BIPO eelkäijaks.
Aastal 2014 kirjutasid teadlased laboris toimuva, nii protokollid kui töövood, pliiatsiga paberkaustikusse. Projekte hinnanud žürii arvates ei olnud elektrooniline laboripäevik kuigi realistlik idee. 10 aastat hiljem on elektrooniline laboripäevik turul tegija, seda pakkuvaid platvorme on palju. Liialdamata võib öelda, et Merike Leego inspiratsioon ettevõtlusõppejõuna on mõjutanud Elnora sündi.
Ja mitte ainult. Carmeni kursusekaaslane Triin Truu koostas samas õppeaines äriprojekti idee uuenduslikule kosmeetikatootele. Magistriõppe raames käis Triin Ortos praktikal, tänaseks juhib ta enda kosmeetikafirmat.
Elnora AI:
- Ettevõtte eesmärk on esmalt leida uued ravimi sihtmärgid rakus fokusseerides viirusevastastele ravimitele ja ioonikanalitele ning seejärel koostöös ülikoolidega viirusevastaste ravimikandidaatide leidmine. Nii nagu ettevõtte nimigi ütleb tehakse seda tehisintellekti toel.
- Asutatud 2023
- Töötajaid 10, neist umbes pooled tegelevad masinõppe ja informaatikaga
- Tegevjuht ja kaasasutaja Carmen Kivisild, tehnoloogiajuht ja kaasasutaja Karl-Oskar Masing
- Tänaseks kahe suure investori ja väiksemate ingelinvestorite toetusportfell
- Ettevõtte nimeks pidi saama Nora AI (Nora on Carmeni ja Risto tütar), kuid nimi ei sobinud, sest Nordea pank oli selle juba teaduse valdkonnas ära registreerinud. Nora ette lisati “El”, mis on hispaania keeles artikkel ainsuses meessoost sõna ees. Elnoral on kaks asutajat – Karl-Oskar ja Carmen. Ühiselt leidsid nad, et nimes Elnora peegelduvad mõlemad kaasasutajad ja nii mehelik kui naiselik tasakaal.
Carmen Kivisild, CV:
2010 – 2013 geenitehnoloogia bakalaureuseõpe Tallinna Tehnikaülikoolis
2013 – 2015 biomeditsiini magistriõpe Tartu Ülikoolis, diplom cum laude
2016 – 2020 doktorantuur UCL-is Londonis
2021 – 2023 järeldoktorantuur Kings College Londonis
2023 ettevõtte Elnora AI asutamine, CEO, kaasasutaja
Blogiloo autor: TÜMRI projektijuht Teele Eensaar
Vestlus Carmeniga toimus 15. oktoobril 2024, selles osalesid Carmen Kivisild, Teele Eensaar ja TÜMRI kommunikatsioonispetsialist Jonas Erik Laane
Kõik kasutatud fotod: Carmen Kivisild erakogu
