Arengubioloogia õppetooli juhataja ja kaasprofessor Tambet Tõnissoo kaasahaaravad loengud, seminarid ja praktikumid on üliõpilaste seas hinnatud. Seda toetavad TÜMRI aasta õppejõu tunnustused, mida on antud Tambetile lausa viiel korral. Tudengite positiivset ja ka konstruktiivset tagasisidet kursustele kuuleb ta tihti vahetult ja otse.
Vajalikud eeldused loodushuvi tekkimiseks on Tambetil juba sünnist saadik. Lapsepõlves möödusid suvepäevad Muraka raba serval ürgse looduse keskel, vanavanemate metsatalus, kus viljeldi ehedat talumajapidamist. Hobune oli traktori eest, lehmad käisid metsa karjamaadel ja lapsed kaasati kõiksugu maatöödesse.
Esimesed teadmised looduses toimuvatest protsessidest sai Tambet põnevatest jutuajamistest ja metsaretkedest vanavanematega. Tore oli teada saada, milline näeb välja lendorava junn, millal saab metsisele lähemale hiilida, kust leida parimaid murakaid, kuidas vilistada peoleod või kuidas teha vahet nugise ja naaritsa jäljel.
Vanaisa meenutab Tambet eluaegse metsamehena ja tohutu looduse fanaatikuna. Ta lisab juurde, et tema suguvõsas on ametite suundi laias laastus kolm: metsamehed, kunstnikud või õpetajad. „Mentorite ring oli lai, seega vanaisa ei olnud ainuke, kellelt midagi huvitavat küsida,“ selgitab Tambet. Vanavanemate riiulitel leiduvaid Eesti Looduseid, Niko Tinbergeni „Loomade käitumist“, ENE-sid, ENEKE-si, lindude ja putukate välimäärjaid, Tervise ABC-sid ja jahinduse käsiraamatuid sirvides süvenes loodushuvi lausa entsüklopeediliseks.
„Meil oli vendadega mäng, kus tuli viie minuti jooksul nimetada võimalikult palju sama algustähega taimi, loomi, linde. Mulle jäid millegipärast meelde kõige abstraktsemad elukad, mille puhul tuli alati üle uurida, ega ma ei luiska.“
(Kasutatud tsitaadid: Tambet Tõnissoo)

Elu ehedas looduses muutus Tambetile igapäevaseks algkoolieas, mil tema vanemad otsustasid ärkamisaja alguses, talude taastamise esimeses tuules kolida linnast maale, isa sünnikodusse. Esimesed väikesed vihjed arengubioloogia huvist tärkasid just siin, tol hetkel Tambetile enesele teadmata. Talle meenub eriline, kohati võib-olla haiglane huvi eluslooduse sisemuse vastu. „Põnev oli uurida konnakudu ja kassi poolt puruks rebitud tiine roti looteid, jälgida kumba pidi kanamuna välja tuleb kanast, sorkida ennastunustava õhinaga roiskunud korjuses, abiks olla rasketel poegimistel või nina pikal juures olla kui loomi kulinaarsetel eesmärkidel lahati. Sellise vahetu kogemuse põhjal kujunes enam-vähem arusaam, kuidas asjad maailmas toimivad,“ selgitab Tambet.
Tambet Tõnissoo haridustee
- 1994-1997 Eesti Põllumajandusülikool, loomakasvatuse eriala;
- 1997–2001 Tartu Ülikool, BSc., molekulaarbioloogia ja geneetika eriala;
- 2001–2003 Tartu Ülikool, MSc., transgeense tehnoloogia eriala;
- 2003–2011 Tartu Ülikool, PhD., arengubioloogia eriala.
Ülikooli minnes oli Tambetil kindel plaan hakata loomakasvatust kodutalus moderniseerima, õppida tõuaretust, arendada kalakasvatust või mesindust. Valikuks jäi Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) loomakasvatuse õppekava (tänapäeval: Eesti Maaülikool, toim). Loengukursused olid asjalikud ja praktilised, aga juba teisel õppeaastal tundus talle, et soovib õppida rohkemat.
„Kõik oli tore, aga justkui liiga lihtne. Eksamid olid suuremas osas suulised ja kergelt läbitavad, kui olid natukenegi midagi lugenud ja aru saanud,“ meenutab Tambet. Eri ülikoolide poole vaadates oli tal soov minna Tartu Ülikooli bioloogiat õppima, kuid väikesest koolist tulek tekitas temas teatavaid sisemisi kõhklusi. Otsuse tulla EPA-st üle Tartu Ülikooli võttis Tambet vastu ühes oma sõbraga. Selleks tuli mõlemal läbida vajalikud riigieksamid, millest juba tol ajal sisseastumine sõltus.
„Olin siis juba bioloogia bakaõppes, kui ajakirjas Luup avaldati lugu pealkirjaga „Kundas elavad põhupead“. Sel ajal tegin ma biotehnoloogia suulist eksamit, kuidagi asi ei sujunud. Õppejõu laual oli seesama Luup. Kui professor sai teada, et Kundast pärit olen, sain müstilisel kombel nelja ikka kokku. Ajakirja kõige viletsamate koolide edetabelis oli Kunda kool esimesel ja Ahja kool kolmandal kohal. Ahjast pärit sõber, kellega EPA-st üle tulin, õppis nüüd geoloogiat. Seega, ka sellistest koolidest sai Tartu Ülikooli!“
Tartu Ülikooli sisse saamist tõendav kiri tuli talu postkasti, adressaadiks keegi Tambet Tolvnoo. „Tööd ära andes tuli nimi ise kirjutada ja dokumenti ei küsitud. Minu käekiri oli suure tõenäosusega nii segane, et õiget nime ei loetud välja. Õnneks minu kodukülas ühtegi teist kohalikku Tambetit ei olnud,“ naerab Tambet.
Täismahus ümberlülitus Tartu Ülikooli meeldis Tambetile väga. EPA-s läbitud ainetest ta ühtegi üle ei kandnud ja õpinguid alustades sai ta kohe aru, et molekulaarbioloogia ja geneetika keerukuse aste on kõrgem. Tõdeda tuli, et keemias, matemaatikas ja füüsikas häid tulemusi esmalt ei tulnud. „Vingerdasin siiski läbi, erinevate kavalate ja vähem kavalate võtetega,“ tunnistab Tambet.
Ülikoolielu suleliste ja karvaliste seltskond
Üliõpilaselust meenuvad Tambetile Geo-Bio (geoloogid, geograafid, bioloogid) tudengite aktiivgrupiga toimunud ühised ettevõtmised. „Tol ajal alati toimus midagi ja igaüks korraldas natuke üle võlli sündmusi. Omavahel me natuke võistlesime, kes kõige haigema tegevuse korraldab. Eriti hulluks läks tudengipäevade aegsetel perioodidel, mil tehti spontaanseid performanceid, häppeninge ja ülesastumisi, peaasi, et oleks palju pealtvaatajaid ja saaks pulli,“ selgitab ta. Muuhulgas võis sõpruskonda näha ühikas linnalähedastelt teedelt leitud korjuseid söögiks tegemas. „Aeg-ajalt proovisime uusi maitseid ja tegime pingerida. Mitmel juhul tuli katsetada, kuidas üldse looma süüa võiks. Ühel õhtul oli laual orav, mis tuli täitsa hästi välja,“ kiidab Tambet.
Maalt suure seljakotiga linna toodud mahetoit söödi ühikas ära sisuliselt ühe päevaga, ülejäänud nädala vältel tuli nuputada ja tühjale kõhule lahendus leida. Parasiite ei kardetud, kuid ohtu teadvustati endale. Hulljulget degusteerimist hakkas Tambet teise pilguga vaatama hiljem: magistriõpingute ajal sattus laboris tema lauanaabriks parasitoloog Epp Moks, kes tutvustas talle kõikvõimalikke siseorganites leiduvaid elukaid.

Ülikoolis meeldis Tambetile loengus kuulata ja jälgida karakteerseid õppejõude. Näiteks selgrootute zooloogiat õpetanud Mati Martin. „Sa lihtsalt sulasid tema loengusse, kui sinna läksid. Iga loomakese kohta oli tal mõni hea lugu rääkida ning esitlused olid hästi lihtsad, huvitavad ja loogilised kuulata,“ räägib Tambet. TÜMRI poolelt on Tambetil veel hästi meeles füüsikat andnud professor Agu Laisk. „Paljud kartsid teda ja kukkusid esimesel kursusel läbi. Mina julgesin eksamit teha alles neljanda kursuse lõpus, aga proovisin teeselda esmakursuslast. Jäin kohe vahele, sest Agu mäletas vist kõiki esmakursuslasi,“ meenutab Tambet.
Agu kasutas muuhulgas keerukate asjade seletamiseks ka kehakeelt. Näitena toob Tambet, kuidas õppejõud poole jutu pealt käega valjult vastu lauda lüües kõik virgeks ehmatas. Järgnes rahulik selgitus: nägite, käsi ja laud ju kordagi kokku ei puutunud, vahel olid molekulid. Tambetile tegi selline lähenemine füüsika märgatavalt söödavamaks. Üliõpilastele tekitas palju ärevust aine läbimiseks vajalik suuline eksam, kus õppejõu vastas istudes lootsid kuidagi välja rabeleda. „Kartsid küll ja õudne oli, aga samas ka tore,“ kinnitab Tambet. EPA-s esines suulist eksamit tihti ja Tambet oskas õppejõuga vestlemises näha oma võlu. Tuli saada kuidagi õppejõud rääkima nii, et ta unustaks küsimuse põhifookuse.
„Tuleb leida õppejõu nõrk koht ehk teema, mis teda hirmsasti huvitab ja vestlus sinna suunata. Aguga oli mul kindel trump suunata vestlus küsimusele, kui palju pinget suudab toota elektriangerjas. See oli talle uus info, silmad läksid kohe suureks. Evi Padul eksamil oli päästvaks õlekõrreks teadmised võrkpallist ja Rubiscost. Mõne õppejõu jaoks oli väga tähtis akadeemiline viisakus ja täpsus – viksilt riides ja õigeaegselt kohal.“
„Loengut kuulates me konspekti enamasti ei kirjutanud, ei olnud mõtet. Kena ja selge käekirjaga hää kursaõde Piret kirjutas läbi kopeerpaberi korraga kolm-neli eksemplari. Hädaga sai tollaste vahenditega neid veel juurde paljundatud. Nii oli tervel meie kursusel lõpuks ühe käekirjaga konspekt,“ meenutab ta. Samas nendib Tambet, et oma käega üles kirjutatu ja joonistatu aitab loengus kuuldust hiljem paremini üle käia.
Hiljem ise õppejõu rolli sukeldudes olid Tambetil auväärt õppejõudude poolt antud meeldejäävad sisukad loengud heaks eeskujuks, millele loengu ülesehitusel tugineda. Suulist eksamit kirjalikuga võrreldes tõdeb ta, et vestlusel saab tudengit vajadusel suunata ja mõtlema kaasata. „Sa saad aru, kui hästi tudeng teemas orienteerub,“ selgitab ta. Teisalt, kui õppejõud on väsinud või tudeng väga närvis, võib tulemus kannatada. Tambeti sõnul on see individuaalne, osadele sobib rohkem kirjalik eksam ja teistele suuline.
Täna õpetab Tambet üliõpilastele:
- arengubioloogia bakalaureuseõppes;
- molekulaarne rakubioloogia ja molekulaarne arengubioloogia magistriõppes;
- närvisüsteemi areng doktoriõppes.
Tambet nendib, et üliõpilasi on juba bakalaureuseõppe ühe lennu piires nõnda palju, et kõigiga suulist eksamit läbi viia ei ole ajaliselt mõistlik ega võimalik. Võimalust seda teha ta siiski pakub, kui üliõpilane ise väga tahab ja on valmis sobivat aega kokku leppima. Iga vestlus nõuab Tambetilt vähemalt poolteist tundi.
„Suuline eksam pakub võimalust näha, kuidas tudeng ise suudab hakkama saada, aga ka viimast hetke teda veel kuidagimoodi õpetada. Kasutan tahvli ja markerite süsteemi, milles üliõpilane saab mingisugust protsessi kirjeldada, läbi rääkida. Kindlat piletit ei ole, üliõpilane valib ise teema ja hakkame vestlema. Vaatan, kuhu jutt viib ja kui ta kuhugi kaldub, küsin tagasisuunavalt juurde.“
Kirjalikul eksamil balansseerib ta pikemate, väiksemate, võrdlevate ja analüüsivate küsimuste vahel. Tambetile meeldib, et pikematele küsimustele vastamine õpetab noori oma mõtteid paberil selgelt välja kirjutama. Tähe- ja mõistevigu ta sulega taga ei aja. Kui tudengil ei tule mõne termini sõnastus meelde, aga ta on teema enam-vähem lahti kirjutanud või joonistanud, saab ta teatud punktid ikka kätte.
Aeg-ajalt meeldib Tambetile kasutada ristsõnu, milles on terminite kohta antud palju vihjeid hoopis teisest eluvaldkonnast. „Kasuks tuleb üldine maailmapildi mõistmine,“ selgitab ta. Näiteks, kui õpilasel tuleb lahtrisse kirjutada „Mülleri juha“ (amniootidel esinev paariline juha, millest kujunevad emastel munajuhad ja emakas, toim.), on vihjeks kuulus Müncheni Bayerni klubisse kuuluv saksa jalgpallur (Thomas Müller, toim.).
Arengubioloogia keeruline maailm
Ülioluliseks peab Tambet õppeaine puhul teooria ja praktikumide käsikäes toimumist. Arengubioloogia loengutes käsitletud keerulised mõisted, terminid ja protsessid saavad märgatavalt arusaadavamaks, kui üliõpilane saab neid praksis oma silmaga üle vaadata. Praktikume annab Tambet Tartu Ülikoolis koos kolleegide Martin Kärneri ja Raivo Raidiga, kellega on kujunenud aastate jooksul hea klapp ja koostöö.
Küsimus on, kuidas teha arengubioloogia tudengile meeldivaks, söödavaks ja arusaadavaks. See teadusharu on teoreetiliselt üks raskemaid. Elu protsesside mõistmine sisaldab endas tohutult palju termineid, igasuguseid definitsioone, võõrsõnu. Meie kolme tervik minu arvates töötab hästi, kusjuures igal õppejõul on omad nõksud ja vaatenurgad. Tudengite tagasiside on enamasti positiivne.“
Roheline ja valge bioloogia on Tambeti hinnangul teineteisele lähenenud – ökoloogid tegelevad molekulaarsete mehhanismidega ja molekulaarbioloogid ökoloogiliste mehhanismidega. Arengubioloogia on interdistsiplinaarne ehk kogu aeg kuskil vahepeal. Lisaks klassikalisele embrüoloogiale, anatoomiale ja histoloogiale, tuleb mõista tervikpildi nägemiseks ka geneetikat, molekulaarbioloogiat, rakubioloogiat, evolutsiooni, ökoloogiat ja palju muud. „Arengubioloogia kursuste lugemisel ongi see võlu, et saad läheneda organismi, organi, koe, raku, organelli ja molekuli tasemel, et lõpuks tervikpildist aru saada,“ lisab ta.
„Siis jõuad lõpuks mõtteni, milleni tudengitega ka jõuda soovin: võtame ette embrüo, lähed sissepoole, on koed, veel süvitsi minnes on rakud, siis tulevad organellid, molekulid ja nii edasi. Kõik on üks pidev võrgustikkude süsteem ja sellest aru saades peaks tekkima tudengile tervikpilt.“

Loomingulise lähenemisega aasta õppejõud
Aasta õppejõu tiitlite saamise saladust Tambet öelda ei oska. „Fakt on see, et tudengit on miski kõnetanud. Arvan, et selline tore tähelepanek teeb meele rõõmsaks igal õppejõul. See annab stiimuli proovida midagi veel paremat,“ selgitab ta. Inimene õpib tema sõnul eri meeltega, nii silmade, kõrvade, kompamise, maitsmisega. Kõige lihtsam on õppida, kui need kõik kokku viia. Kui näiteks isuäratava meloni peal näidata merisiiliku lõigustumist, siis on tudengil lisaks õppimisele see lõpetuseks võimalik nahka pista.
Uutel õpetamise meetoditel hoiab Tambet silma peal ja märkamata ei ole jäänud ka digiõppe olulisus, milleks on ta õppetöösse kaasanud digipädevamaid assistente. Tal on hea meel, et osad õppejõud uusi meetodeid väga aktiivselt kasutavad. „Olen koolitustel kuuldud tänapäeva trende kasutanud erinevatel tasemetel ja valmis enda loenguid kergelt modifitseerima, katsetama eri viise vastavalt vajadusele,“ selgitab Tambet. Abstraktsemaid arengubioloogia protsesse on tegelikult võimalik ka läbi mängida.
Näiteks on Tambet tudengitega läbi aktiivse näitemängu lavastanud imetajate gastrulatsiooni põhietapid. Igal üliõpilasel on selles teoses mängida oma kindel roll, olgu selleks rakk, ürgjutt, retseptor, basaalmembraan või midagi muud. Kehalise väljenduse kaudu protsesside visualiseerimine toob õpitava suuremale skaalale. Ühiselt teiste ees esinemine nõuab tiimitunnetusele lisaks ka individuaalset eneseületamist. „Teen neid näitemänge seni, kuni tudengitele endile see kõik meelepärane on. Keegi veel keeldunud ei ole ja loodan, et endiselt on noortes elutervet suhtumist ja mängulusti,” mainib Tambet.
Loodusearmastajast mälumängur
Inimesena on Tambet enda sõnul kahetine, korraga ekstravert ja introvert. Aeg-ajalt pakub talle enim meelerahu üksinda viibimine, mõnel teisel hetkel vajab ta seltskonda. Üksinda olemist kirjeldab Tambet looduses ringi kolamisena: talle meeldib matkata, seenel käia, kala püüda. „Metsas ja rabades uitamine on üks ägedamaid tegevusi!“ kinnitab ta.

Väljaspool ülikooli võib Tambetit kohata Tartus toimuvatel mälumängudel. Aastate jooksul on sealt tekkinud sõpruskond, kellega koos hoiab ta vaimu värskena. Hobi on kujunenud pigem mälu treenimise viisiks, numbreid ja seoseid ta teistega võistlemiseks eraldi juurde ei harjuta. Endalegi üllatuseks meeldib talle ka ise küsimusi koostada. Mälumängust omandatud teadmisi rakendab Tambet näiteks eksamil vihjete koostamisel.
Käesoleva aasta lihavõttepühade paiku kirjutas Tambet kanamunadest ja munemise protseduurist. Juurde lisas ta enda poolt loodud luuletuse. Kui luulehuvi kohta lähemalt uurida, Tambet muigab. „See sahtlisse luuletuste kirjutamise tuhin tuli sel aastal. Ühel päeval mõtlesin, et hakkaks luuletama. Võtsin endale eesmärgiks iga päev kirjutada üks luuletus ja teha valmis luuleraamat,“ meenutab ta.
Raamatuid loeb Tambet siis, kui tuhin tekib – populaarteaduslikud raamatud, kust on kerge mõnda huvitavat fakti leida, on talle terve elu meeldinud. Aeg-ajalt tekivad tal ka tagasivaated lapsepõlves loetud kirjandusse, mida uuesti kätte võttes saab nautida hoopis teise nurga alt. Kehalist aktiivsust nõudvatest aladest meeldib Tambetile enim suusatamine, mida ta harrastab siiani. Varasemalt tegi ta aktiivsemalt ekstreemsporti, mille alla kuulusid pikamaa orienteerumine, kanuusõit, rattasõit, jooksmine.
„Kui vähegi aega, on äge midagi uut juurde õppida. Mulle meeldibki natuke omaette nokitseda. Olen nõus kelleltki targemalt õppima ja siis hiljem ise katse-eksituse meetodil seda järele proovima!“
Päisefoto (autor: Jonas Erik Laane): Tambet ilvese kujuga silmitsi seismas. Pilt on tehtud Tartu Ülikooli loodusmuuseumis.
Vestlus Tambet Tõnissooga leidis aset 30. oktoobril 2024, vestluse juures viibisid TÜMRI kommunikatsioonispetsialist Jonas Erik Laane ja projektijuht Teele Eensaar.
Blogiloo autor: Jonas Erik Laane