Toome lugejani ühe äärmiselt sooja loo USA vabatahtlikust, kes saabus augustis Tartusse eesmärgiga aidata ukrainlasi. Temaga vestlesid Jonas Erik Laane ja Kätlin Jansons. Vestluse kokkuvõtte sõnastas Teele Eensaar.
USA-s Ohio osariigis Toledos turunduse alal tegutsev Michael Martaus saabus Tartusse 2025. aasta augustis ainult ühe eesmärgiga – tulla appi varjevõrke punuma. Ta lendas Helsingi kaudu Tallinnasse, kus külastas kahe päeva jooksul oma Associated Press’i ajakirjanikust sõpra ja tuli seejärel rongiga Tartusse. Enne reisi oli ta võtnud ühendust mitmete vabatahtlike ühendustega ja uurinud, kuidas ta saaks Eestis olles Ukrainat aidata. Teda suunati Tartu Ülikooli hoonetes võrkude punumist korraldavate isikuteni, nii ta Omicumi jõudiski. Varjevõrke punumas käis ta kahe Eestis viibitud nädala jooksul kuus päeva nädalas. Ainsa vaba päeva Tartuga tutvumiseks võttis ta pühapäeviti.
Michael on isiklikult Ukrainas käinud. 2012. aasta suvel, kui Ukraina koos Poolaga korraldas Euroopa jalgpalli meistrivõistlusi, viibis ta nädala Lvivis ning armus enda sõnul nii sellesse maasse kui eriti tema tagasihoidlikesse inimestesse, kes olid vahetud ja soojad. Sõja puhkedes tulid pildid Ukrainast ja sealsetest inimestest mõistagi kohe tema silme ette. Ta imetleb ukrainlaste suutlikkust endiselt Venemaale vastu seista, võidelda oma vabaduse eest ja seda mitte ainult rindel vaid ka läbi vabatahtlike laiaulatusliku võrgustiku.
Samasugust vaikset kohaolu ja tagasihoidlikkust märkan siin Tartus võrkude ees. Inimesed kogunevad siia iga päev vabast tahtest, et varjevõrke punuda. Istuvad vaikselt ja hakkavad tööle. Keegi ei kurda, ei esita mingeid nõudmisi. Sellises kindlameelsuses on midagi erilist. Isegi mina, kes ma olen vilets näputöö tegija, innustun siinsetest vabatahtlikest. Kõik need inimesed siin on nii lahked ja kannatlikud. Nagu ütleb minu ajakirjanikust sõber: „Michael, ükskõik kui kehv punuja sa oled, kui sa teed kasvõi natuke ja sinu käte alt tulnud võrk aitab päästa ühe ukrainlase elu, on see seda väärt!“
Michael Martaus
Michaeli sõnul on ka USA-s selgelt märgata, et inimeste tahet Ukrainat aidata jääb vähemaks. Kui sõja alguses koguti aktiivselt abi ja saadeti Ukrainasse, siis nüüd tuleb seda järjest vähem ette. Üha rohkem aga kõlavad ameeriklaste seas arvamused, et see, mis Ukrainas toimub, ei ole meie asi ja sellesse ei peaks sekkuma. Michael Martaus ütleb, et tal on raske seda mõista, sest Ameerika Ühendriikides, kuhu tema 70 aastat tagasi sündis, peeti vabadust kõige olulisemaks ideaaliks. Ometi ei saa täna osa ameeriklasi enam aru, et see, mis Ukrainas toimub, on vabaduse hävitamine. Sellest rääkides võtab ta kotist välja oma passi ja näitab sinna trükitud USA president John F. Kennedy (president aastatel 1961-1963) lauset:
“Let every nation know, whether it wishes us well or ill, that we shall pay any price, bear any burden, meet any hardship, support any friend, oppose any foe, in order to assure the survival and the success of liberty.”
Eesti keeles võiks see kõlada järgmiselt:
„Teadku iga rahvas, soovides meile head või halba, et me maksame iga hinna, kanname ära iga koorma ja talume iga raskuse, toetame igat sõpra ja vastandume igale vaenlasele, et tagada vabaduse püsimine.”
Sellest aga, et Michael ise on erakordne inimene, annab tunnistust kasvõi seegi, et ta teeb palju ja mitmekesist vabatahtlikku tööd ning ei unusta kunagi abivajajaid. Oma kodukohas on tal hektari suurune maalapp, kus kasvavad puu- ja juurviljad. Ühel aastal saatis ta kogu oma saagi Gröönimaale puudustkannatavatele inimestele. Ta on vahendanud noortele töökohti. Eriti südamelähedased on talle kodulinna arenguga seotud teemad.
Putin ei ole sõdimisest ära väsinud. Ütlen ka endale, et mina ei väsi aitamisest seni, kuni see sõda kestab.
Michael Martaus
Oma sõnade kinnituseks on ta ka nüüd, aasta lõpus, teinud lahke kingituse toetades varjevõrkude punumist rahalise annetusega.
Loo pealkirjas on kasutatud Sokratese mõtet, millest Michael oma elus lähtub – läbimõtlemata elu ei ole elamist väärt – inimene peab oma käitumist, valikuid ja väärtusi mõtestama ning elama nii, et ta iseendaga vastuollu ei lähe.
Fotol Michael Martaus, foto autor Jonas Erik Laane
