Teele Eensaar: „Elus tuleb teha neid asju, mille osas esmalt arvad, et sa nendega hakkama ei saa!“

Teele Eensaar on meie instituudi projektijuht. Alljärgnevas loos ei puhuta aga üldse Teelele omaselt asjalikku tööjuttu, vaid räägitakse hoopis millestki muust.

Teelel on küll mitu hobi, aga just orienteerumine on see, millest järgnevalt juttu tuleb ja millega tegeleb töö kõrvalt nii palju kui võimalik. Olles Teelega kohtunud mitmete spordivõistluste stardis võiks isegi öelda, et ehk on just see äge hobi ja liikumine tema käimashoidmise võti.

Käesolevas blogiloos saate lugeda Teele poolt kirja pandud kogemuslugu maailma suurimalt rahvusvaheliselt orienteerumisvõistluselt O-Ringen. Enne seda aga tahaksime lugejaile tutvustada Teele mõtteid ja juhtumisi seoses orienteerumisega:

Teele, kui vaatad senisele spordikogemusele tagasi, siis mida on orienteerumine Sulle andnud?

Elukestva tervisliku hobi, mida saab harrastada aastaringselt. Toredad klubikaaslased ja sõbrad. Spordivõistluse korraldamise kogemuse. Tunnen ennast kindlasti kindlamini üksinda võõras linnas, sest vaatamata sellele, et mulle ei ole looduse poolt kaasa antud nö sisemist kompassi, suudan orienteerujana paremini hakkama saada ka linnakaardiga võõraste teede ja tänavate rägastikus. Orienteerumine on viinud mind sellistesse kohtadesse looduses, kuhu ma iialgi poleks selle hobita sattunud. Orienteerumine on mulle õpetanud alandlikkust, inimese alandlikku rolli looduse suuruse ja vägevuse ees. Sama juttu räägivad kalurid ja meremehed, ainult mere kohta. Sama juttu räägivad alpinistid mägede kohta.

Orienteerumise kohta kehtib ütlus: annad sõrme, võtab käe. See haarab sind endasse, vähesed alustanud suudavad selja keerata. Sobib alustamiseks igas vanuses. Sobib eriti hästi vaimse töö tegijatele ja istuva eluviisi harrastajatele (seega näiteks minule) – kõvaketta puhastamine ja endale sobival viisil ja tempos liikumine on garanteeritud. Minul on eriti hästi läinud, sest orienteerumist armastavad ka lapsed ja meie vaba aeg möödub looduses liikudes. Olen küll olnud ilmselt üsna egoistlik ema viies lapsed väikesest peast metsa ja suusaradadele, kuid samas olen veetnud nendega seal ja sinna ning tagasi sõites sadu ja sadu tunde kvaliteetaega. Need ühiselt veedetud tunnid ja jutud on lihtsalt erilised, palju erilisemad kodus diivanil lesitud tundidest. Kuna mõlemad lapsed on olnud ka Eesti orienteerumisjooksu noortekoondises ja proovinud kätt nii kaardistajana kui rajameistrina, siis on mul olnud võimalus joosta oma lapse kaardistatud kaardil ja ette valmistatud rajal. Minu jaoks on see jooks olnud samaväärne näiteks luulekogu või heliloominguga, mida laps saab vanemale pühendada.

Mainisid looduse suurust ja vägevust. Kas orienteerudes on ka ette tulnud kohtumisi metsaasukatega?

Eesti metsad on metsloomi täis. Õnneks ei ole ühtegi tõsiselt ehmatavat kohtumist toimunud, kuid metsas olen näinud metssiga (õnneks ohutus situatsioonis, nt teispool polügooni traataeda), väga lähedalt olen kohtunud põdraga, kes uudistas sama kontrollpunkti, mida soovisin märkida ja kuna olin nina kaardis, siis põtra märkasin alles paari meetri pealt, kitsed-hirved-rebased-jänesed-mägrad on üpris tavalised metsaelanikud, keda orienteeruja võib kohata. Arvestades karude populatsiooni kasvu meie metsades viimastel aastatel, ei ole haruldus, et orienteerumisvõistluse juhendis on juhis, mida teha kohtumisel karuga. Koprad ehitavad orienteeruja teele vägevaid kopratamme. Ilves elab meie metsades samuti, kuid ei ole kuulnud, et ta jääks orienteeruja teele nii nagu karu.

Huvitavaid kohtumisi võistluste korraldajana on olnud ka keskkonnaametnikega, kes jälgivad võistluskeskuses, kuidas orienteerujad metsa jooksevad ja hindavad, kas orienteeruja jalajälg (jala jälg sõna otseses mõttes) on loodust kahjustav. Kahjuks sageli loetakse see pöördumatuks looduse kahjustamiseks, kui sada või kakssada inimest kõik pisut erinevatel trajektooridel metsas spordivad.

Peale looduse armastamise, kas orienteerumine õpetab osavõtjatele teadmisi loodusest ja bioloogiast ka laiemalt?

Omast kogemusest võin öelda, et need kaks ei pruugi olla üldse seotud. Üks bioloog ütles mulle, uurides minu teadmisi loodusest, et olen 20 aastat käinud metsas kinnisilmi. Põhimõtteliselt on tal õigus. Orienteerujal ei ole lihtsalt aega vaadata, mis konkreetne taim või samblik talle teele ette jääb. Vähemalt siis mitte-bioloogist orienteerujal. Muidugi ma märkan, kui lehed kolletuvad või alles puudele tekivad  – see on otseselt seotud ka metsa läbitavusega, kuid taimi ja näiteks ka linde ma bioloogi või ornitoloogi mõistes praktiliselt ei tunne. Siiski võib mind kohata päevakul metsas kahe kaardikotiga – ühte korjan seeni.

Seega looduse süvitsi märkamiseks väga palju aega ei jää, kuid mis juhtub, kui metsas ajada tööjuttu?

Aastaid tagasi saime metsas päevakul kokku Kärt Padariga (TÜMRI endine teadur), kellega läks jutt kiirelt tööasjadele. Mingil hetkel avastasime end kohas, mis oli kaardilt väljas ning järgnes nuputamine, kus paikneme. Kaardile tagasi jõudmiseks kulus umbes 10 minutit. Nii juhtub, kui jalad jooksevad, kuid ise ajad samal ajal tööasju ja tähelepanu kaardi osas hajub.

Kas eksimist tuleb tihti ette?

Sageli küsitakse, et kas sa metsas ära eksida ei karda. Eks ikka, kellel poleks orienteerujatest olnud tunnet, et „ta on kadunud“. Tõsist tundide pikkust eksimist siiski õnneks ette tulnud ei ole. Olen selleks tõenäoliselt liiga alalhoidlik inimene ja ei jookse ummisjalu tükk aega kuhugi suunas, peatun üsna kiiresti, kui millestki aru ei saa ja püüan kohe viia end kaardiga tagasi kontakti või vähemalt liikuda kohe tagasi selles suunas, kus see kontakt viimati olemas oli. Ma ei häbene küsida abi teistelt orienteerujatelt. Muidugi on meeles mõned orienteerumispäevakud, kus mingit kontrollpunkti on otsitud 30 või isegi enam minutit. Enamasti on see siiski lõppenud punkti kätte saamisega tänu mõnele teisele orienteerujale, kes on vaatevälja ilmunud ja kellelt nõu saadud. Mäletan, et ühel korral oli kusagil Põlvamaa rägastikus kerge paanika tekkimas, kui ikkagi asjast aru ei saanud ja ühtegi päevakulist ka päris tüki aja jooksul ei liikunud. Sundisin end mõistusega rahulikuks. Öeldakse ju ikka, et Eestimaal ei ole võimalik metsa ära eksida, sest 10 km jooksul mingis suunas astudes sa igal juhul kuhugi välja jõuad (suurem tee, talu). Seisin ja vaatasin, mida enda ümber näen ja otsustasin liikuda üle pea ulatuvast tihedast võsast välja esimese kõrgema metsamassiivi suunas. See oli õige otsus ja tänu sõbralikule seenelisele, kelle ratas mulle ühel hetkel kõrgemas metsas taas vastu tuli (olin seda näinud metsas ka juba enne), õnnestus kindlaks teha, et ratast ei ole vahepeal liigutatud – järelikult ma olin jõudnud kohta, kus ma olin olnud/teadsin, kus see kaardil oli.

Eksimist oli algusaastatel selles osas, kuidas jõuda maastikule. Nüüd on Google Maps ja Waze ja iga huviline saab kohale kuhu tahes.

Milliseid orienteerumisstiile harrastad?

Suusaorienteerumist olen proovinud vaid paar korda, ei harrasta, kuna suusa valitsemise oskus puude vahel jätab tugevalt soovida. Osalen aktiivselt linnaorienteerumise päevakutel, võimalusel ka rogainidel. Siseorienteerumine, jällegi huvitav ala (orienteerumine hoone sees), pakub põnevust, näiteks viimati sain hea elamuse TÜ raamatukogu sise-o’lt. Kõige rohkem meeldib klassikaline metsaorienteerumine. Eestlastele orienteerumine sobib, oleme oma juurtega metsas ja maas kõvasti kinni. Hea meel on näha, kuidas koroonaaeg tõi juurde orienteerujaid, sest inimesed avastasid selle kui viisi õues liikuda. Meeldib ka MOBO ehk mobiilne orienteerumine, kus kaart ja rada on telefonis ja kontrollpunktide läbimine käib QR koodiga punktis märget tehes. MOBO rajad on püsirajad, kuhu võib minna 24/7.

Oled ka TÜMRI tudengeid ja töötajaid suunanud orienteerumisradadele. Kui palju tänasel päeval meie teadlasi radadel kohtad?

Teadlasi ja TÜMRI vilistlasi on orienteerumisradadel üsna palju. Orienteerumine on intelligentne spordiala. Regulaarselt näen nii linna- kui metsaorienteerumise päevakutel üldise- ja mikroobibiokeemia professor Juhan Sedmanit ja teadur Tiina Sedmanit, linnaorienteerumisel geneetika professor Angela Ivaskit. Kümmekond aastat tagasi käis TÜMRI-st orienteerumispäevakutel üsna palju inimesi, meie kindlas seltskonnas oli iga kord kohal umbes kümme inimest. Tänaseks on read pisut küll hõrenenud, kuid juurde tuleb ka uusi huvilisi. Isiklikult olen toonud orienteerumise juurde mõne töökaaslase ja olen alati valmis seda edaspidigi tegema, vajadusel annan hea meelega algõpet. TÜMRI 30ndal juubeliaastal ei olnud juhus, et meil oli „TÜMRI 30 juubeliorienteerumine“, mis koroonaajastule kohaselt soodustas (individuaalset) liikumist TÜMRI ajalooga seotud paikades värskes õhus läbi linna. TÜMRI pundiga oleme osalenud ülikooli orienteerumiskuudel, endiste ja praeguste kolleegidega rogainidel (kestvusorienteerumine).

Järgnevalt saame lugeda Sinu kogemuslugu maailma suurimalt rahvusvaheliselt orienteerumisvõistluselt O-Ringen. See on võistlus, kuhu tulevad kokku üle maailma väga erineva tasemega orienteerujaid. Kuidas hindad enda isiklikku arengut orienteerujana?

Vahel on enda pärast iseenda ees üsna häbi, sest tundub, et areng orienteerujana ei toimu. Et teen ikka selliseid vigu nagu algaja, näiteks keeran 45 või 90 kraadi valele rajale – kuidas see on võimalik? Või ei leia üles kontrollpunkti, kuigi ma tean kindlalt, et olen õiges kohas ja olen sellele kohale juba korduvalt eri suundadest lähenenud –  kuidas see on võimalik? (vahel on siinkohal põhjus kaardistuses või minu arusaamatuses seoses kaardistusega). Orienteerumiskogemuse õnnestumiseks ja nautimiseks on vaja paljude asjade soodsat kokkulangemist – piisavat füüsilist vormi, mentaalset vormi ehk kohalolekut kaardil ja hetkes, kiiret reageerimisvõimet kohandumaks sellega, mida näed (vahel ka sellega, miks midagi ei näe), kiiret otsustamisvõimet otsustamaks, millise valiku langetan orienteerujana sellel etapil, valiku teostamisvõimet jne jne. Lisanduvad metsatüüp, selle läbitavus, reljeef ja selle keerukus, kaardijoonistaja käekiri ja sellega harjumine, isegi ilm võib rolli mängida. Kuna absoluutselt iga orienteerumiskogemus on täiesti eriline, on see ühtlasi selle ala võlu, kuid kinnitab ka juurdunud mantrat – paremaks orienteerujaks saamiseks on vaja startida, startida ja veelkord – minna starti! Isegi siis, kui tundub, et pole aastatega kuigi palju juurde õppinud, saab areng toimuda vaid piisava kogemuse pinnalt ja kogemusi saab vaid starti minnes. Väga palju aitab tegelikult oma orienteerumiskogemuse hilisem läbi analüüsimine kodus – tüütu, kohati masendav, aga arendav tegevus. Mingil hetkel tuleb võtta julgus kokku ja minna päevakutelt edasi võistlustele, sealt keerulisematele võistlustele jne. Näiteks mina soovin endas arendada julgust minna öistele orienteerumisvõistlustele. Olen seda paar korda proovinud ja tean, et see on palju raskem kui valges hakkama saamine, eriti, kui lisandub ka näiteks vihm, mis nähtavust veelgi halvendab.

Soovime Sulle TÜMRI poolt palju edu ning pikki ja põnevaid kilomeetreid orienteerumisradadel!

Nüüd aga saab iga lugeja Teele kirjapandu kaudu ise kogeda emotsiooni, mis valdas teda 2023. aasta suvel Põhja-Rootsi mägedes võisteldes:

O-Ringen 2023. aastal Åre mägedes

Orienteerumine on minu kirg. Jõudsin selle juurde aga alles täiskasvanuna ja olen iseõppija, mistõttu suuri sihte ja ambitsioonikaid plaane pole endale saanud lubada. Minu tase on orienteerumispäevakud, riigisisesed võistlused ja viimases kümnendis julgemini ka Eesti meistrivõistlused. Tulemuste poolelt olen harrastaja, kuna napib nii kaardi lugemise oskust kui jooksuvõhma ja -kiirust. Harrastan seda ala huvist, sest tunnen aastaringselt rõõmu metsas liikumisest ning enda ületamisest. Kui sinu õnnetus on istuv töö arvuti taga, siis liikuda tuleb, muidu on oht kiirelt sandistuda.

Kui iga aastaga läheb orienteerumises kasvõi natuke varasemast paremini, olen rõõmus iseenda saavutuste üle. Siiski taban end ikka ja jälle mõttelt: kas ma orienteerujana arenen? Kaarti vaatan küll kohati nagu raamatut, kus on leheküljed ja tähed, aga mis sõnad peaksid nendest tähtedest moodustuma või mis keelega on parasjagu tegemist, seda ei oska alati pakkuda. Kui minule anda kaart, kus oleks vaid reljeef, siis oleks metsast väljumine keeruline.

Enne koroonat küpses plaan minna osalema viiepäevasele suurele rahvusvahelisele Rootsi orienteerumisvõistlusele O-Ringen, millest olin kuulnud neilt, kes seal kunagi käinud. Mõte küps, sai soetatud 2019. aasta sügisel võistlusele stardikohad. Siis tuli koroona ja O-Ringen jäi kaks aastat järjest ära. Lunastatud stardikohad kehtisid koroona tõttu veel kuni aastani 2023, seega viimane võimalus oma raha orienteerumiselamuse vastu vahetada oli 2023 O-Ringen, mille toimumiskohaks eriti magus Åre, mis asub Põhja-Rootsis mägedes. Elasin 29 aastat tagasi Årest natuke eemal, Östersundi lähedal Birkas, kuna õppisin intensiivselt rootsi keelt. Tookord Åres käinuna teadsin, et sinna tahaksin kindlasti tagasi minna. Mis sai olla veel paremat – võimalus minnagi uuesti, võimalus orienteeruda, võimalus võtta kaasa lapsed, kes on orienteerumises minust oluliselt võimekamad, võimalus kuulda taas originaalis oma vana armastust – rootsi keelt.

O-Ringen on maailma suurim rahvusvaheline orienteerumisvõistlus, mida on korraldatud alates aastast 1965. Tippaastatel jääb osalejate arv 25 000 juurde, küllalt stabiilselt on osalejaid olnud aga alati 11 000 ja enam. Võistlus koosneb nädalast, mille sisse jääb viis individuaalstarti ja üks puhkepäev. Algselt oli tegemist vaid klassikalise orienteerumisvõistlusega, esimesel võistlusel osales alla 200 võistleja. Tänaseks on O-Ringeni programmis mitmed uued orienteerumisdistsipliinid nagu rattaorienteerumine, Pre-Orienteerumine (Precision Orienteering/Trail Orienteering: kontrollpunktid on enamasti suuremate teeradade ääres ja seetõttu saavad ala harrastada ka näiteks ratastoolis olevad sportlased; kontrollpunkte on ühes sektoris maas mitu ning ära tuleb arvata, milline neist on sinu legendi järgi õige, kiirus on väiksem, kuid tuleb olla väga täpne), lisaks on tavavõistluse käigus võimalik valida endale kas oma võistlusklassi lihtsam või oma võistlusklassi lühem rada (vastavalt Motion ja Kort – Meeleolukas või Lühike rada), käivitatud on O-Ringen Akadeemia algajatele orienteerumishuvilistele. Mina osalesin põhiklassis D45 ehk naised 45, mis on minu tavapärane võistlusklass hetkel ka Eestis. O-Ringenil üldse on aga võistlusklassid kõige pisematest kuni vanuseni D/H95. Tulla võib kogu perega!

Mastaapsuse tõttu on O-Ringen rändav võistlus, s.t Rootsis korraldatakse seda iga aasta erinevas kohas ja maakonnas, kuna ettevalmistused on suured ja võtavad aega aastaid. Jõud koondavad mitmed kohalikud omavalitsused ja orienteerumisklubid. 2023. aasta O-Ringen toimus niisiis Põhja-Rootsis Jämtlandi maakonnas Åres ning selle moto oli Till fjälls ehk Mägedesse. Åre on mägedes asuv Rootsi suurim suusakuurort, millele puhus elu sisse raudtee valmimine 1882. aastal. Åre kohal kõrguvate mägede kõrgeim tipp on Åreskutan (1420 m). Mäe tipus tegutseb Rootsi kõrgeimal asetsev kohvik, mis on olnud avatud aastast 1892.

Minu ees seisis enne võistlust üks küsimus – kas ma võiksin saada selle võistluse radade läbimisega hakkama? See oli minu esimene kogemus orienteerumiskaarti käes hoida ja rajale minna väljaspool Eestit, kui mõni iseseisev treening Läti lihtsamatel maastikel välja arvata.

Kohale jõudsime 22. juuli õhtuks ning Molanda lennuväljalt, mis oli reserveeritud üheks võistluse autokaravanide parklaks saime peale pooletunnist sabas seismist kätte võistlusnumbrid ja -materjalid ning ostetud ühistranspordi bussikaardid. Bussikaardi soetamine oli kohustuslik, kuna oma autodega võistlejaid võistluskeskuse lähedale ei lubatud, autod tuli jätta selleks mõeldud satelliitparklatesse.

Kaks esimest etappi Trillevallenis

Esimene võistluspäev, 23. juuli
Esimese päeva hommik ehmatab halva bussiliikluse ja võistlejate massidega. Meie stardid pole vara (startide algus oli igal päeval kl 8.30 ja need kestsid umbes kl 14-ni), väidetavalt oli varahommikul olnud mäe all külakestes rahulikum. Kas tõesti kõik need tuhanded inimesed liiguvad sinna, kuhu peame meiegi jõudma, võistlusareenile?! – Jah. Seisame ühes bussisabas 35 minutit ja lõpuks pressime end lihtsalt ühte bussi jõuga sisse, kuna aeg surub takka. Bussi lõpp-peatusest võistlusareenile tuleb 1,8 km juba ajapuudusel sörkida, areenile jõudes jõuan pealt heita üleriided (orienteerumisriided olid õnneks juba seljas nende all ja o-sussidki juba jalas ) ja kohe tuleb joosta stardi suunas, mäkke, sinnagi on tervelt 1,8 km tõusta. Ja ikka järjest kõrgemale.

Starti jõuan mudaste lohade kiuste täpselt kell 12.15, kui oleks pidanud olema juba minu stardiaeg. Seega, eelstarti (- 2 minutit) ei jõudnud. Kohe antakse kätte kaart, raban rajalegendi (lipik raja kontrollpunktide tähistega: nt orvand, kaeve jms) ja anna, hilineja, nüüd tuld! Maastik ja reljeef lööb kergelt pahviks. Suured mudased ja vesised lohad on metsa eelnevate tuhandete jooksjate poolt sisse tallatud, kuid esimesed kaks rajaetappi tuleb läbida nõlval liikudes ja paigal püsimine selles lögas on kohati keeruline. Otsin tuge madalatest puudest, et mitte pikali lennata või mutta vajuda. Kõrguse hoidmine nõlval on keeruline, pole sellist liikumist varem harrastanud. Raske on aru saada, kui kõrgel ma samakõrgusjoone suhtes parasjagu olen ja kui palju täpselt on vaja tõusta või laskuda meetrites järgmisesse kontrollpunkti (KP) jõudmiseks. Esimesed kaks KP-d saan siiski kobamisi kätte ja kolmandasse liigun nõlva mööda alla koos ühe härraga, saame KP kenasti kätte. Teel neljandasse KP-sse jõuab mulle järele eestlanna Heli, kes võistleb samuti minu võistlusklassis, temaga jäämegi koos raja lõpuni liikuma. Olen uhke tema kindla liikumistrajektoori üle. Püüan kogu aeg aru saada, kus me kaardil oleme. Suured vesised sood kaardi keskosas pisut ehmatavad, kuid nendest liiguvad kõik võistlejad üles põhja, nii minagi. Näen seeniorvõistlejat, kes seisab soos puusani vees kahe käimiskepi najal, kuid on silmnähtavalt õnnelik. Nähtavale ilmub suur meditsiinitelk keset sood, mis on heaks orientiiriks, sest on ka kaardile kantud. Edasi kuni raja lõpuni läheb juba lihtsamaks. Orienteerumisvigu nagu ei tulnudki. Toetusin teistele.
Heli julgustab mind finišis, et kui esimene ehmatus maastikust üle läheb, hakkab tasapisi pilt, maastik ja mõistus selginema. Tema on O-Ringenil teist korda. Tegija. Kuulan. Jätan meelde.

Järgmiseks tuleb läbimärjana leida üles oma seljakott vahetusriietega, mille olin starti joostes visanud vanema poja kätte, kes on parasjagu rajal. Keskus keeb kui sipelgapesa. Tean, et pean otsima Eesti orienteerumisklubi Saue Tammede telki, kuid kus see olla võiks, pole aimugi. Käin läbi kaks klubide telklat, kuid Tammede telki ja lippu ei näe. Otsustan minna finišisse tagasi ja oodata oma nooremat poega, kes eeldatavasti peaks peagi rajalt tulema. Nii ongi, leiame üksteist sadade lõpetajate seas. Koos leiame ühe Tammede klubi liikme, kes oskab meid lõpuks juhatada telgini ühel nõlval hoopis eemal. Sinna poleks tõesti osanud ise otsima minna. Minu kott on seal, yes, selga saab kuivad riided!

Õhtul majutuses annab noorem poeg mulle terve rida kasulikke õpetusi kõrgustes liikumiseks, sh reljeefijoonte lugemiseks nõlval liikudes. Õpetab, mida ja kuidas tuleks etappidel märgata, milliseid pidepunkte endale võtta. Ahmin selle endasse ja püüan järgmisel hommikul mõttes üle korrata. Kuna lapsed on orienteeruma hakanud pisikestena, on nende kogemused minu omadest peajagu üle. Minust kui täiskasvanud harrastajast möödusid nad aastaid tagasi. Kodustest treeneritest puudus ei ole :).

Teine võistluspäev, 24. juuli
Meie stardid on täna varem. Äratus kell 5. Pesu, puder, müsli ja start majutusest kell 6.20. Puhkuse mõnud.
Rajad kulgevad Trillevallenis avamäestikul 1025 m kõrguse Välliste mäe otsas. Minu esimene avamäe orienteerumise kogemus, minu esimene avakaljude nägemise kogemus, minu esimene kogemus süüa avamäestikul murakaid, minu elu siiani kõige ilusamad mäevaated.

Raja tegin läbi täiesti iseseisvalt ja sain enda arvates sellega kenasti hakkama. Ainult ühe orvandi-KP asukoha osas, kõrgelt mäest alla tuleval kõrge alustaimestikuga ja seetõttu kehva nähtavusega nõlval, vahetan arvamusi ühe rootsi mehega – peame aru, kui palju meetreid veel laskuma peaks. Mulle meeldis see avamäe variant palju enam eelmisest päevast, sest alustaimestikku oli suuremal osal rajast vähe(m), nähtavus palju parem ja emotsionaalne laeng avanevatest vaadetest võimas. Väga lahe oli vaadata sadu orienteerujaid avamäel enda ees, külgedel, taga, mäe tipus – kõik kuhugi teel sellel kõrgel rohelise samblaga kaetud kivil. Natuke sürreaalne vaatepilt. Oli kaasorienteerujaid, kes istusid mäel maha ja jäid vaadet imetlema ja jalga puhkama. Oli, mida vaadata. Vägisi hoidsin tagasi soovi ka vaadet imetlema jääda. Tõusu oli metsikult, lihtsalt keris ja keris, et jälle panna sind veel natuke ülespoole ronima. Kui juba piisavalt ronitud, viis järgmine etapp veel natuke ülespoole. Lõpuks läksin etapi 5-6 üle mäetipu, sest pidasin seda lihtsamaks kui joosta suur ring ümber mäenõlva. Lisaks olid tipus mitmed kindlad objektid, mis lihtsustas etapi teevalikut. Allatulek mäest ei olnud ka kerge, eriti hiljem startinutele, sest allpool muutusid lohad juba minu ajal vesisteks, mudasteks, libedateks. Sadu meetreid pikk finišisirge oli veel mudasem kui eelmisel päeval, keskel joostes sõna otseses mõttes põlvini mudas. Püüdsin kasutada sirge ääri, mis olid vähem tallatud. Enda kõrval nägin kukkumisi otse mudasse. Jõudsin korduvalt mõelda, et Vägilase Jooksule ei peagi minema, korraliku pika mudaelamuse saab siit kätte.

Lõpetades oli emotsioon võimas – sain endast võitu, oma teatud kujul tekkinud hirmust võitu, vaated pakkusid kirjeldamatu emotsionaalse laengu. Vägisi tahtis pisar silma tulla, nii hea meel ja tunne oli. Olin endaga rahul. Orienteerumisvigu ei tulnud üldse, jõudsin kenasti lugeda kõiki objekte, mida lugeda plaanisin ja kõik need objektid olid olemas. Rajaträkk ideaalne. Aga raja läbisin valdavalt (kiir)kõnnis ja vaid vähestes kohtades joostes, sest kõrgustes joosta ei saanud ega jõudnud. Vaatasin ringi, eriti ei suutnud üleval joosta keegi, isegi mitte eliitklassi võistlejad.

Puhkepäev, 25. juuli
Kahe võistluspäeva järel oli üks puhkepäev, mida sai muidugi kasutatud puhkuseks ehk vallutatud sai Åreskutan. Mägi oli tiheda udu sees, sooja üleval 6 kraadi. Mäe tipus tegutsevast Rootsi kõrgeimal asuvast vanimast kohvikust sai mõnusaid suupisteid ja sooja jooki. Üles ja alla sõitsime gondliga. Mäel oli terve rida eestlastest orienteerujaid ja muidugi ka kõiki teisi orienteerujaid – kõigil neil oli ju puhkepäev :).
Õhtul vaatame Åre keskuses eliitklasside sprindiorienteerumise võistlust ja külastame ametlikku mäealust võistluskeskust koos spordikaupade poega. Tavapäraselt saab varutud toidukraami, süüa teha meile meeldib, gurmaanlike kalduvustega on samuti kõik korras.
Päeva krooniks saan oma elu teise parkimistrahvi.

Kolmas võistluspäev, 26. juuli
3. etapp toimus meie majutusele lähimas asukohas, Järpenist veidi põhjas. Start majutusest 07.15, võistluskeskusesse viivale eribussile saime kell 07.47, kohal keskuses 08.17. Enne keskusesse jõudmist traditsiooniline teeäärne tervitus Östersundi väärikas eas muusikutelt – pillimäng, rahvalaul ja tants. Äärmiselt südant soojendav – kõigil päevadel tervitatakse nii keskusesse tulijaid, orienteerujaid. Lehvitajad saavad vastulehvitusi ja ikka kõlab juba nii tavaline rõõmus lausung „Lycka till!“ (Edu!). Seda lausungit näeb iga orienteeruja korduvalt igal etapil enda ees suurel ekraanil – nii SI kaarti (märkekaarti) nullides kui stardis ennast registreerides. „Lycka till!“ ütlevad ka kõik üksteist tundvad rootslastest orienteerujad üksteisele enne metsa minekut (meil öeldakse orienteerujate seas: „Okas päkka!“).

Teist korda olime keskuses nii vara, et kl 08.30 kuulata ühes teistega ära Rootsi hümn. Seda lastakse lindilt või lauldakse tribüünil otseesituses igal võistluspäeval kl 08.30, sest siis lähevad rajale esimesed võistlejad. Oskan seda hümni sõnadega peast. Jag vill leva, jag vill dö i Norden! (ma elan ja suren Põhjas; hümn ülistab Rootsi ilusat loodust). Hümni ajal tõusevad kõik inimesed keskuses püsti. On emotsionaalseid hetki, keegi võtab peast mütsi, keegi asetab käe südamele. Valitseb hingestatud meeleolu.

Hiljem tulijad rääkisid, et bussiliiklus pandi mingil hetkel seisma, kuna autode satelliitparkla oli täis ja autosid ei olnud enam kuhugi suunata, bussid ei saanud liikuma ja ümber keerama. Kõik pidid keskusesse liikuma omal jalal, s.t ligi 4 km tõusvas joones mäest üles, siiski mitte nii järsust kui kaks esimest päeva. Kolmanda võistluspäeva õhtuks on ka muidu rahulikud ja viisakad rootslased sotsiaalmeedias bussiliiklust arutama asunud. Mõtlesin juba mitu päeva, kas tõesti on inimesed selle tasulise ja ainukese transpordivõimalusega keskusesse pääsemisel rahul? Autodega ei lubata keskustesse sõita ja kõik peavad oma autod jätma satelliitparklatesse (mis ei mahuta autosid ära) või otsima koha ise (näiteks teepervele). Kuna osalejaid on palju ja autosid palju, ei mahu autod lihtsalt ära, kitsastes linnakestes on teed umbes ja bussid ei saa omakorda liikuda. Kuid nagu öeldud, tasuline transport keskustesse on kohustuslik ja selleta ei ole võimalik osalema tulla, kui sa just rattaga või jalgsi ei soovi kümneid kilomeetreid matkata. Hakka või uskuma esimesel päeval hommikul bussijärjekorras kohatud rootsi orienteerumishundi sõnu (nähes kaost transpordis): „Ma ennustan selle läbikukkumist.“

Aga samas mõistame olukorda. Bussid on toodud osaliselt kaugelt, juhid ei tunne kohalikke olusid ja transpordikorraldajad ei ole nüanssidega kursis. Sain lühikese ülevaate esimesel võistluspäeval, kui vestlesin transpordikorraldajatega. Nemad olid saadetud Stockholmist ja olid Põhja-Rootsis üldse esimest korda.

Teisalt on väga palju positiivset ja see jääb üldmuljes selgelt peale. Inimesed on ääretult viisakad ja jäävad rahulikuks. Korraldajad on ääretult viisakad ja üritavad kõikidele küsimustele vastata. Kas nad ka vastust teavad, on juba hoopis teine teema. Mõnes küsimuses tunnistavad, et nad ei tea vastust ja soovitavad lihtsalt proovida.
Meele teevad rõõmsaks vabatahtlikud, kes teevad tööd varahommikust õhtuni. Inimesed on soojalt sõbralikud, tunduvalt sõbralikumad kui Eestis. Keegi ei virise. Keegi ei karju. Isegi lapsed on lihtsalt uskumatult tublid nende pikkade päevade jooksul, beebidest paariaastasteni, kes isa-ema seljal seljakotis tukkumas, kes kärus magamas. Elustiil. Eluviis. Eluvorm. Till fjälls!

Starti on 2,5 km kõndida, läbin selle rahulikult ja olen stardis aegsasti kohal. Mets on ühe juba rajalt tulnud eestlase sõnul „tüüpiline Põlva päevak“. On tõesti kodusem metsatüüp. Asja teevad huvitavamaks mõni kalju ja kivine tee, kenad suured mustikad, mis kutsuvad sööma. Sel korral on rada pisut lühem (4270 m), saan kasutada kahel etapil väikest teelõiku ja rada on lausa nelja kontrollpunkti võrra rikkam (8 vs 12). Pori ei ole, mis teeb asja meeldivaks. Rada läbin suure peavalu ja raja teises osas kõhupistetega võideldes, selle kõige juures ei tohi kurta soorituse üle. Eelviimases kp-s enam lihtsalt tähelepanu sooritusele ei jagunud ja tegin lapsiku vea tee lugemisel. Kokku vigu 11 min. Olen siiski selle kõige pinnalt endaga rahul. Eesmärk, määrustepärane sooritus, on täidetud, kuigi minu aeg on D45 klassis tagant kolmas (üldse oli minu võistlusklassis üle 110 võistleja, kuid määrustepäraseid läbijaid jäi sealt iga päevaga vähemaks, samuti ei ilmunud osad võistlejad starti kõigil viiel päeval, mis viis automaatselt koondtulemuse annulleerimiseni).

Kaks viimast etappi Ånn’is

Neljas võistluspäev, 27. juuli
Äratus 6.35, kodust lahkume 7.57. Autos üle mäe Åresse küpseb mõte proovida jätta auto Åresse ja minna edasi võistlusareenile Ånni erirongiga. Korraldajad on välja reklaaminud erirongid, kus kehtib ostetud bussikaart. Sõna otseses mõttes viimasel minutil saab auto QR koodi ja äpi kaudu pargitud, tänud juhendanud inimesele, sest sellele eelnenud korduvad katsed maksta parkimise eest automaadis või saata parkimise kohta SMS, on luhtunud. Jõuame 8.47 väljuvale rongile hetkel, kui vagunite uksi sulgetakse. Kisa tõestes suudame end pressida ustest sisse, kuigi sees olijad on ilmselgelt teise plaani poolt – siia vagunisse enam rohkem inimesi ei mahu. Mahub ikka küll. Eriti kurb on vaadata, kuidas vaguni siseosas (meie ripume alas, mis on otse ukse all) istuvad inimesed laialt ja isegi vahekäikudes seisab vaid mõni üksik. No kuulge – võtke ometi koomale, teist samapalju inimesi mahub siia vagunisse veel sisse! Rongil on neli vagunit, seda märkan sõidu ajal, meie oleme viimases, neljandas.
Rongisõit sujub viperusteta, pole ju ummikuid ja ilmselt on rong sellel päeval palju kiirem variant kui eribuss.

Keskuses sujub, kuid täpselt kell 10.30 algab vihm. Vihmavari jäi autosse, täna ju vihma kindlasti ei lubanud … Õnneks on kõik võistlusriided juba seljas ja o-sussid jalas, seega tuleb vaid anda tuld stardi suunas. Starti on 2660 m ja selle läbin joostes, sest jahe on. Etteruttavalt öelduna kulgeb ka kogu rada vihmas, vihm lõppeb umbes 5 minutit enne minu finišisse jõudmist. Starti viivast teest on saanud porijõgi. Kui keegi hooga mööda jookseb, saan põskedele kenad pruunid täpid.

Olud on samad kõigile, kõik on äärmiselt vaprad ja positiivsed. Tuju on hea, teised on ümberringi nii toredad ja tublid. Stardikoridori soovivad kõik kiiresti sisse saada, sest seal on kaks varjualust ja saab hetkeks, s.t 2×1 minutit, seista katuse all.

Rada (3960 m) on kohati ebamäärase ujuva reljeefiga. Ebameeldivad kohad on minu jaoks suured raiesmikud, mis on risu, künkaid ja vett täis. Ühel sellisel teengi halva otsemineku etapivaliku ja satun punktist mööda raiesmikku pidi liiga kaugele. Tuleb tagasi tulla. Oleks pidanud valima allajooksu üle raiesmiku ja soo teele ja tee pealt punkti minema. Ajaliselt oleks kindlasti kõvasti võitnud. Soid on palju. Vett on märjemates kohtades enamasti mulle põlvini. Jõuan imestada, et vee sees ei vedelegi eriti langenud puunotte – korralik raiesmiku koristus? Joostes on kehal soe. Enesetunne on täna hea ja asi üldjoontes tehtav. Näen rajal murakaid.

Võistluskeskuses on spordikaupade pood seljakoti veekindlatest katetest tühjaks müüdud, see oli täna kuum kaup. Õnneks on minu seljakotil veekindel kate olemas ja kõik minu platsile kotti jäetud varuriided on kuivad.

Tagasiteel on kõik rongireisijad aru saanud, et häid lambaid mahub ühte lauta palju. Vagunid rongis Ånn-Åre täituvad orienteerujatega tihedalt, ei taheta kedagi perroonile maha jätta. Iga päevaga enam kogen eduelamust rootsi keeles – ma saan peaaegu kõigest aru, mida minu ümber räägitakse. Oma vagunis tutvume soomlastest vanapaariga, kes elavad juba 50 a Rootsis ja külastavad seda võistlust igal aastal. Nad küsivad, kas oleme eestlased, selgub, et nad on kaks korda Tartus käinud.

Majutuses toimub suurem pesu pesemine ja asjade kuivatamine.
Õhtul leiame majutuse lähedal vana vasekaevanduse raja, mis on kenade infotahvlitega varustatud, teeme matka.

Viies võistluspäev, 28. juuli
Saabunud on vilumus. Asjade kokkupanek (loe: enamasti selga- ja jalgapanek ning vajamineva kotti paiskamine), söögi planeerimine ning uksest täisvarustuses väljumine on juba kätte õpitud tegevus.

Äratus 5.30, majutusest lahkumine 6.40.
Jõuame probleemideta 7.35 Årest väljuvale rongile. Keskusesse läheb endiselt mastaapne hulk o-jooksusõpru, endiselt on kohal Östersundi väärikas pilli- ja laulurahvas, kes meid rõõmsalt tervitab. Täna starditakse jälitusstardis ehk kõige enne stardivad esimesed ja võistlusklassi järgmised tema taga vastava ajalise koondkaotusega kuni teatud kohtadeni; siis hakatakse võistlusklassi sportlasi laskma küll ajalise kaotusega, kuid mitte nii pikkade vahedega – muidu ei jõuaks keegi neid starte ära menetleda.

Minu klassi naised stardivad umbes kl 10.45-ni, mina 10.36. Minu ees on üks ja kohe taga kolm sama võistlusklassi naist, kaks rootslast ja üks eestlane, kellega juba stardikoridoris väheke juttu teeme. Ilmaga peab, jõuan teekonna starti (kuhu on 3880 m) ja raja (viimasel päeval meil kõige pikem rada, 5010 m) läbitud enne suurt äikesevihma. Maastik on suhteliselt eelmise võistluspäeva sarnane, kuid rohkem on soid. Märg on niigi kõik, sest eelmise päeva sadu on lisanud korraliku annuse niiskust. Õnneks ei tule midagi ülevalt kaela. Jään enda ees pidevalt nägema ühte-kahte rootslannat. Punktide 3-4 vahelisel pikal etapil (üle kilomeetri) jõuan siiski poole etapi peal nende tuules kontrollida suunda ja objekte soisel maastiku, kõik klapib. Seejärel kalduvad nad minu arvates liiga madalale, mina hoiaksin pigem vasakule põhjapoole, kuid otsustan sel hetkel neid mitte silmist lasta ja järgneda. Peagi olen kindel, et oma kontrollpunkti ma ei jõua. Küsin kellegilt, kus me võiksime olla, saan vastuse, mis kinnitab mulle, et olen lähenemas oma ülejärgmisele punktile, kontrollpunktile 5; selge, oligi vaja hoida kõrgemale, pööran ringi, võtan suuna põhjas asuvale raiesmikule. Vaatan taha, rootslannad jäävad seisma ja tulevad järele. Edasi näen neist ühte, kes on kas minu ees või taga, vahetame aeg-ajalt rootsi keeles ka mõned laused. Punkti 7 minnes näen lagedal ka teist rootslannat, kes ilmselgelt läheb lagedalt välja vales suunas. Hõikan, korrigeerib ja tuleb järele, jõuame koos KP 7ndasse. Edasi ma teda enam ei silma. Teise rootslannaga saame aga pikki sooetappe 8-9-10 läbides jälle silmsidemesse ja nii me lähestikku koos lõpetamegi, kokku 11 KP-d. Täname vastastikku. Tema tänab, et korrigeerisin suunda, mina tänan, et tema hoidis jooksukiirust. Üksinda ma kindlasti nii kiiresti ei oleks seda rada läbi jooksnud, rootslannade jooksutempo oli muljetavaldav.

Lõpp hea, kõik hea. O-Ringen on tehtud. Emotsioon on võimas. Finišis saan lõpetaja vimpli. Pisarad kohati voolavad. Spordiõnnest. Kes kogenud, teab. Spordiõnn on nii suur õnn, et sellest võivad suunurgad ülespoole olla veel kaks nädalat järjepanu.

Õhtul ronime majutuse taga kõrguva 600 m kõrguse mäe otsa matkale. Avanevad hunnitud vaated Kallsjö’le, mäe tipust 200 m eemal on rabajärv, mille ümber platoo täis murakaid. Imeline looduselamus ja maitse. Teen hulga kauneid fotosid, püüan määrata taimi.

Nädala lõpuks on minu absoluutseks lemmikuks saanud 1984. aasta Eurovisiooni Rootsi Herreys’i võidulugu, Digge loo Digge ley – Winner’s Performance.

Teele Eensaar on Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi projektijuht alates 2002. aastast. Lisaks administiivtegevustele osaleb Teele aktiivselt instituudielu igapäevases korraldamises ning annab nõu nii kolleegidele kui tudengitele – olgu selleks praktikavõimalused, välisprojektid või kommunikatsiooni- ning turundustegevused nii õppetöö kui teaduse võtmes.

Loo tunnuspildil on Teele Eensaar orienteerumas Seiklushundi heategevuslikul jõulujooksul 11.12.2021 (foto: Aldis Toome).

Orienteerumisest vestles Teelega instituudi kommunikatsioonispetsialist Ermo Leuska.