Sirje Lulla on tõeliselt inspireeriv, heatujuline ja naerusuine, ladusa suhtlemise ja julgustava hoiakuga bioloogiaõpetaja Lümanda põhikoolis Saaremaal.
Ta on inimene, kes ei lase endale ligi enamusele meist nii meeldivat liigse mugavuse tunnet. Teate ju küll, sellist mugavustsoonis viibimise mõnu, kus pärast vaeva nägemist mingil hetkel kõik jookseb ja ülearu pingutada pole vaja, lõpuks saab tegeleda ka muude meeldivate asjadega (peale töö). Niipea kui Sirje endale tunnistab, et nüüd hakkab vist juba igav, rakendab ta end uues tegevuses. See üks on põhjus, miks ja kuidas ta nii palju jõuab.
Mõte kirjutada lugu bioloogiaõpetajast Sirje Lullast küpses minu peas juba mõnda aega ning tõeliselt hea meel on tõdeda, et nüüd, kooliaasta lõpus, õnnestus meil mõttevahetuseks aega võtta. Kooliaasta Sirje kodukoolis on õpilaste jaoks just läbi saanud, kuid õpetajad võtavad veel kokku lõpetamist vajavaid kiireid asju.
Sirjest sai bioloogiaõpetaja kas saatuse, kokkusattumuste või juhuse tahtel, oleneb, kuidas vaadata või millist usku olla. Pärnust pärit, kuid põhikoolis Ida-Virumaale Iisakusse elama sattunud, Tartu Ülikoolis geenitehnoloogia bakalaureuse- ja bioloogia magistriõppe ning eelmisel aastal gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja magistriõppe lõpetanud Sirje ei pidanud enda sõnul õpetajaks saama, teda huvitas teadus. Huvi bioloogia vastu süstis temasse aga just tema enda bioloogiaõpetaja Tiina Sabolotni Iisaku Gümnaasiumist, kes oli sedavõrd inspireeriv, et istutas Sirjesse kindla soovi tulla õppima loodusteadusi ja geenitehnoloogiat.
Tagasi vaadates ütleb Sirje nii:
„Meie pere kolis minu lapsepõlves üksjagu. Kui ma poleks kooli vahetanud ehk Pärnumaalt Iisaku Gümnaasiumisse sattunud, siis minust bioloogi poleks saanud, ma oleksin ajaloolane.“
Gümnaasiumijärgsed bakalaureuse-, magistri- ja seejärel juba doktorantuuriõpingud arengubioloogia õppetoolis TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudis oli asjade loogiline käik – Sirjest pidi saama teadlane, arengubioloog. Kõrge lend ja pingutamist nõudev töö on talle alati meelepärane olnud, ta nautis teadusartiklite lugemist ja pikki öötunde laboris katseid tehes.
Ülikooliajal kohatud saarlasest abikaasa siirdus aga peale hariduse omandamist Saaremaale tagasi ning nii viisid ka Sirje teed üha enam Saaremaale, kuhu pere elama asuski. Siiski oli Sirje juba doktorantuuri käigus asunud teadlikult läbima ka pedagoogilisi aineid, ja seda mitte tulevast ametit silmas pidades, vaid seetõttu, et need tundusid talle teaduskatsete kõrval äärmiselt huvitavad, mängulised ja vabastavad nagu sõõm värsket õhku. Doktoriõpingute lõpetamine Saaremaal elava pere ja laste kõrvalt Tartus oli üksjagu keeruline, kuigi lõpuni oli jäänud veel vaid lühike samm. Aktiivne naine hakkas Saaremaal töökuulutusi lappama ning nii talle bioloogiaõpetaja koht Lümanda põhikoolis silma jäi. Praeguseks on Sirjel bioloogiaõpetaja staaži 7 koolitalve, mille jooksul on ta täitnud Lümandal ka klassijuhataja ja haridustehnoloogi ülesandeid. Lisaks aine tundmisele peab Sirje õpetajaametis äärmiselt vajalikuks piisavate pedagoogiliste oskuste olemasolu, mis aitavad tunde paremini ette valmistada, läbi viia ja mõtestada, miks midagi tuleks kindlale klassikomplektile õpetada just selliseid meetodeid kasutades. Seetõttu on tal värskelt (lõpetanud 2022) läbitud ka gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja magistriõpe ning ühe õppeaasta on ta Lümanda põhikooli kõrvalt jõudnud anda ka rakendusbioloogia kursust Saaremaa Gümnaasiumi keemia ja tervishoiu suuna valinud gümnasistidele. Uuel õppeaastal on Sirje vastutada juba kaks selle suuna õppekursust. Nende ettevalmistamiseks võtab ta mõnuga lahti vahepeal ilmunud eesti- ja ingliskeelsed kõrgkooliõpikud ja laseb uute teadmiste tulval endast läbi voolata.
Sirjele meeldib olla tegevuses, tema sisepõlemismootor töötab täiega ning tahtest olla pidevas arengus ja liikumises puudust ei tule. Seejuures ei karda ta suuri muutusi ja pingutust nõudvaid ülesandeid, vastupidi, enda sõnul natuke viimase-minuti-inimesena ta otsib pidevalt võimalust end pingutuse läbi proovile panna. Õpetajaamet on siin suureks boonuseks, see on amet, kus teadmiste ammutamine, uute õpioskuste omandamine ja enda koolitamine ei lõpe. Lõppenud õppeaastal, kus tal klassijuhataja tööd ei olnud, lõpetas ta näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumi „Õpetaja – hariduse kõneisik“ programmi ning on nüüd üks kõneisik, kes õpetaja ametit positiivselt ilmestab. Samuti sai Eesti Väitlusseltsis läbitud väitlusõpetaja koolitus ning uuel õppeaastal hakkab ta Lümandal ka väitlusõpetust juhendama. Üks valdkond, kus ta näeb võimalust haridusellu panustada, on õpikute koostamine. Esimene pääsuke on pesast välja lennanud. Tema koostatud on erinevatele kooliastmetele mõeldud ülesanded digiõpikus viljakusest.ee.
„Kui õpikute koostamine jätta ainult ülikooli õppejõudude ja professorite õlule, kipuvad need olema kooliastmetes kasutamiseks liiga rasked“, ütleb Sirje.
Pigem õhtul ja öösel vaimset tööd harrastava inimesena olid esimesed kooliaastad Sirjele rasked nii tundide nullist ettevalmistamise kui varajase ärkamise ja energia koondamise mõttes, sest koolitunnid, kus õpetaja peab klassi ette astuma ja olema Sirje sõnul „särtsu täis“, algavad Lümandal kell 8.15 ja enne seda tuleb läbida veel 30 kilomeetrine autosõit Kuressaare kodunt Lümandale. Tänaseks on ta sellega harjunud ja kiidab võimalust koondada varahommikusel autosõidul mõtted ees ootavaks koolipäevaks ning need õhtul jälle mõnusa autosõidu peal endast põldude ja metsade vahele laiali raputada, et astuda koduuksest sisse abikaasa Sirjena mitte õpetaja Sirjena. Õpetaja, nii nagu ka mitmete teiste elukutsete esindaja, kehastub ühe tööpäeva jooksul erinevatesse rollidesse ja ametitesse ümber mitmeid kordi – tal on võimalik olla asjalik bioloog, klassijuhataja, haridustehnoloog, näitleja, psühholoog, giid, diplomaat, matkajuht, vahel ka ema, kusjuures ühte või teise rolli tuleb mõnel päeval ümber kehastuda korduvalt. Mõistetav, et tööst, koolist ja laste probleemidest ei suuda Sirje end ka kodus vabal ajal täiesti lahti raputada, ta on selleks liiga empaatiline inimene. Ta kiidab oma abikaasat, kes ei ole siiani väsinud olemast vajalik kuulaja, et Sirje saaks end raskel päeval tühjaks rääkida ja kodus oma koduse rolliga edasi minna. Paberitöö kõrval peab ta õpetajatöö juures kõige raskemaks just emotsionaalset kurnatust, sest hea õpetaja annab endast õpetaja ja inimesena kõik.
Sirje sõnul on õpetajatöö kõige rahuldustpakkuvam osa see, et sul on käes palju vabadust teha asju enda moodi ja õnnestumisel muuta sellega õpilaste tulevikuvaadet – just nii nagu tema enda bioloogiaõpetaja temale eeskujuks oli.
Igal võimalikul juhul teeb Sirje õpilastega bioloogiatunde looduses. Klassijuhataja Sirje võtab lastega ette matkad igal aastaajal, näiteks oma eelmise klassiga korraldas mitme päevase matka metsa sügisel, talvel ja kevadel, sellel õppeaastal aga väntas seitsmendike ja kaheksandikega rattamatkal tiiru peale tervele Hiiumaale. Mõnusate matkajuttude ja praktiliste tegevuste kaudu metsas ja looduses hakkamasaamise õpetamise juures kiidab Sirje lapsevanemaid ja kooli toetava õhkkonna eest – siiani on tema ettevõtmisi saatnud mõistev suhtumine. Matkade ettevalmistamiseks on ta abi saanud näiteks Saaremaa Kaitseliidult ja selles kontekstis pole imekspandav, et viimane koolitus, mille Sirje ise hiljuti läbis, on vabatahtlike merepäästjate õppus.
„Ma pean ise oskama merepäästet kui viin õpilased mere äärde,“ tunnetab Sirje vastutust.
Bioloogia lahtimõtestamiseks kasutab Sirje lisaks õuesõppele palju esitlusi ja videoid ning püüab arendada lastes nii digipädevusi, esitlus- kui meeskonnatöö oskusi. „Animatsioonid on suurepärased abivahendid õppimisel, puudutagu see toitumissuhteid, inimese anatoomiat või DNA replikatsiooni,“ arvab ta. „Minu kooliajal olid õpikus tekst, graafikud ja joonised, see oli kõik. Ma pidin suutma nendest aru saada. Aga kui ma ei suuda biokeemilisest protsessist joonise kaudu aru saada? Siin tuleb täna appi animatsioon, õpilane saab ehk aru, miks näiteks replikatsioonil DNA kahekordistatakse või kuidas šimpansid endale toitu hangivad.“ Arengubioloogina on tema lemmikuteks, mida õpilastele lahti selgitada, arenguga seotud teemad. Ta ei sunni õpilasi mõisteid pähe õppima, vaid hindab materjalist arusaamist, andmete analüüsi ja definitsioonide puhul nii mõiste oma sõnadega kui illustratiivsel kujul lahtiselgitamist. Just nii kinnistub tema arvates lapses õpitu. Enda poolt koostatud õppematerjalides on ta loov igal võimalikul juhul ja moel ning kiidab kooli juhtkonda õppematerjalide valikul õpetaja iseotsustamise toetamist. Tema süvitsi minevad teadmised bioloogias võimaldavad tal uut ja põnevat lastele leida ka väljastpoolt kooliõpikuid.
Sirje pooldab gretearrolikku lähenemist hariduselule – targad lapsed kasvavad hinneteta. Ta saadaks minevikku hinded, koolieksamite ja pingeridadega kaasneva stressi ning mõõdaks teadmisi komplekstestides, kus õpitust tuleb esmalt aru saada, seda selgitada osata ning teadmisi õpitust omavahel kombineerida – just nagu midagi ülikooli akadeemilise testi sarnast.
Meie jutust käivad läbi ka unistused, Sirjel on neid kolm. Ta unistab tihedamast sidemest akadeemiaga. Kui tal oleks võimalik töövarjutada teadlast, oleks ta homme kohal, eriliselt ootab ta katsete tegemist teaduslaboris. Ta unistab veel ühe hariduse omandamisest, mis seisab valikuotsuse taga. Lisaks unistab Sirje, et tema kooli jõuaks praktikale noor loodusainete õpetaja, kellele ta saaks olla teejuhiks.
„Väikeses maakoolis on äge“, ütleb Sirje kokkuvõtvalt, kelle kooli kõige suuremas klassis on 12 õpilast, kõige väiksemas 6. Lümandal õppis sellel õppeaastal kokku 76 õpilast. Sirje loodab, et väikekoolid jäävad kestma. Kogukonna tugi on selles kontekstis hindamatu väärtusega, sest kuniks vanemad on kooliperega rahul, toetavad kooli allesjäämist ja toovad oma lapsed Kuressaare või mõne teise suurema keskuse asemel Lümandale, kestab Lümanda põhikool. „Väikeses koolis jõuad sa õpetajana kordades rohkem, sa jõuad iga õpilaseni, õpetaja isiksus ja õppeaine sisu jõuab tunnis päriselt kõikide õpilaste teadvusesse mitte ainult esimestes ridades istujateni“, ütleb ta. „Meil ei ole keskmistes ridades istuvate õpilaste halli massi, kelle puhul võib õpetaja eeldada, et nad on tunniga kaasas või tagumiste pingiridade õpetaja jaoks päris kaduvat seltskonda, kes tegelevad tunnis kõige muuga peale õppimise. Meil on kõik päriselt kohal ja ma saan kohe aru, kuidas üks või teine materjal õpilaste poolt vastu võetakse“, sõnastab ta väikekooli ühe peamise eelise suure kooli ees. „Kiiresti on märgata see, kui keegi ei ole tunni materjalist üldse aru saanud, mul on võimalus ja aeg seda õpilast kohe toetada“, lausub Sirje.
Kõlab nagu unistuste tund, unistuste kool, unistuste õpetaja unistuste ametis?
Päriselt, Sirjega vesteldes ei jätnud mind kordagi maha mõte – tema on see, kes loob homse Eesti!
Loo pani kirja Teele Eensaar, TÜMRI projektijuht. Loo salvestamisel oli abiks Ermo Leuska, TÜMRI kommunikatsioonispetsialist
Lugu on salvestatud 13.06.2023
Tunnuspilt loo juures on tehtud hariduse kõneisiku programmi raames (foto autor Kaisa-Maarja Pärtel)
