Aasta tagasi kirjutasime vabatahtlikust, kes Omicumis varjevõrke punumas käis. Kaitsetahe teeb imet – seda blogilugu juhtus vabatahtliku töö otsingul lugema poliitikauuringute professor Patrick H. O’Neil USA Puget Soundi Ülikoolist (University of Puget Sound, Tacoma) ning seadis sammud Tartusse.
Professor Patrick H. O’Neil veedab Ida-Euroopas, sh Eestis, oma vabat semestrit. Üheks tema uurimisteemaks sellel perioodil on Balti riikide reageeringud Venemaa täiemahulisele sissetungile Ukrainasse. Lisaks tööalastele kontaktidele TÜ Johan Skytte poliitikauuringute instituudis tegi ta kahel Tartus veedetud nädalal iga päev Omicumis varjevõrke.
Patrick on kogenud Ukraina aitaja, vabatahtlik, keda projektid Ukraina toetuseks on viinud nii Vilniusesse kui viimased kolm aastat ka kaks korda aastas Lvivi. Varjevõrke oli ta enne Tartusse tulemist pununudki vaid Lvivis. Sarnaselt Tartu Omicumile on Lvivis suur vabatahtlikke tööd koordineeriv organisatsioon, kus aastast 2014 tehakse varjevõrke kuus päeva nädalas. Nii nagu Tartuski moodustavad punujate raskekahurväe statsionaarsed prouad, panid, kohalik „Peeter“ (viide Omicumi Peeter Peetsole) ja varustaja „Signe” (viide Omicumi Signe Värvile). Tartule sarnaselt tulevad konkreetsed tellimused võrgumõõtmetele ning täpselt on teada, kus mida vajatakse. Ka mure on ühine – võrkude vajadus ületab punujate suutlikkuse, tekivad tellimuste järjekorrad. Abis käivad rohkem naised kui mehed. Pikk sõda on vabatahtlike initsiatiivi kärpinud, kuigi väsimus vabatahtlikust tööst ei ole võrreldav kurnatusega rindel. Patrick üllatub, et üliõpilasi, eeskätt poliitika- ja sotsiaaluuringute üliõpilasi, on vabatahtlike hulgas nii vähe.
Sõja alguses märkas Patrick üleskutset koguda raha abivajajate evakueerimiseks rindejoonelt. Ta aitas koguda 16 000 dollarit ning soovis selle saata abivajajajateni, kuid sai vastu ka ettepaneku tulla ise Ukrainasse ja vaadata, kuidas seda kasutatakse. Ta sõitiski kaheks nädalaks Ukrainasse, andis kogutud raha üle, kuid tundis, et ei taha olla ülejäänud aja turist. Lvivis, kuhu on koondunud suur rahvusvaheline kogukond vabatahtlikke kogu maailmast, märkas ta üleskutseid tulla vabatahtlikku tööd tegema ja läks kohale. Ta oleks võinud raha ka lihtsalt üle kanda või piirduda ühekordse Ukraina külastusega, kuid nii nagu ta ise ütleb – sellest hetkest tema elu muutus, temast sai Ukraina otsene toetaja.
Ida-Euroopaga, sh endise sotsialismileeriga, on Patrick olnud seotud 1980ndatest, kuid Eesti kogemus on talle uus. Lisaks Tartule külastas ta Tallinna ja Narvat. Ta on positiivselt üllatunud, kuidas Eestis elu toimib, kui funktsionaalsed on igapäevaeluks loodud lahendused ja kui vähe on selles riigis võrreldes näiteks Ukrainaga näha nõukogude aja taaka. Peatume Patricku Eesti Rahva Muuseumi külastusel, mida ta peab suurepäraseks. Selles eksponeeritud eesti rahva ajalootelg, kus alguspunkt ei ole mitte kiviajas vaid Eesti taasiseseisvumises, eristub kõikidest teistest sarnastest külastatud muuseumidest. Jutujärjega jõuame sujuvalt president Lennart Meri tähtsuse ja selle juurde, et üksikisik saab muuta rahva, riigi ja ajaloo kulgu.
Ukraina sõja lõpetamise võimalused on Patricku arvetes käest lastud, ta ei näe sõjale tulemas otsustavat lõppu. Putinil on venelastele üha raskem öelda, mida ta selle kõigega on tahtnud saavutada.
Mida kauem see sõda kestab, seda raskem on seda lõpetada.
Patrick O’Neil, poliitikauuringute professor
Ta räägib pikalt erinevates riikides kohatud vabatahtlikest, kes teevad tööd Ukraina heaks olemata selle riigiga kuidagi varasemalt otseselt seotud. Need on inimesed, kellel on väga erinev taust või amet. See on hämmastav, kuid selliseid inimesi leiab. Mitmed neist ütlevad, et nad tundsid vajadust midagi teha, otsisid rakendust, leidsid selle kas Ukrainas kohapeal või oma kodumaal ja ei lõpeta enne, kui sõda lõpeb.
Selleks, et rinne püsiks, peab tagala toimima.
Patrick H. O’Neil’iga vestlesid 11.09.2026 Tartus Teele Eensaar ja Jonas Erik Laane.
Blogiloo autor on Teele Eensaar.
Päisefotol vasakult Peeter Peetso ja Patrick O’Neil. Foto autor: Jonas Erik Laane
