Akadeemiliste töötajate kõrval jäävad tihti teenimatult tahaplaanile mitteakadeemilised tugitöötajad, kelleta instituut siiski toimida ei saa.
Selles loos tutvustab enda tööd insenerina molekulaar- ja rakubioloogia instituudis Dmitri Lubenets.
Ma ei saa enda kohta päris insener öelda, sest ma ei ole spetsiaalselt inseneriks õppinud. Pigem olen bioloogia haridusega spetsialist, kellele meeldib inseneri töö. Ilmselt ei saanud ma teadustööga piisavalt hästi hakkama. Sain aja jooksul aru, et olen halb teadlane, kes jääb hätta globaalse visiooni püstitamisega tehtava töö suhtes. Mul on kergem kontsentreeruda ning täita väiksemat ülesannet kui arendada globaalset plaani. Päris pikalt töötasin professor Juhan Sedmani laboris, kus tuli teha palju huvitavat. Ühel hetkel jõudsin ka pärmimikroskoopia tööni, mida õpetas mulle praegune molekulaarbioloogia professor Tiina Tamm. Just sel ajal täheldasin, et teaduslike masinatega opereerimine oli minu jaoks palju kergem kui suhtlemine rakkudega. Peagi pakutigi mulle tööd asutuse insenerina voolutsütomeetria alal. Läbisin koolituse ja alustasin tööd ühe seadmega. Tasapisi minu töövaldkond laienes, hakkasin vastutama mitmesuguste mikroskoopide, phosphorimageride jt seadmete eest. Täna vastutan ma instituudis praktiliselt kõikide suuremate ja keerulisemate teadusaparaatide toimimise eest, mis vajavad operaatori või inseneri tuge.
Tehnikahuvi sain külge lapsepõlves, mõlemad minu vanemad on tehnilise haridusega. Parandamine ja kruvikeerajaga kruttimine on mulle alati meeldinud ja olen täheldanud, et minu töö edukuse protsent sellist laadi ülesannete puhul kipub olema suur. Järelikult on see minu ala. Tööst vaba aja sisustan ma samuti insenertehnilist tööd tehes, nimelt meeldib mulle ise teha mööblit alates selle kavandamisest kuni detailide ostmise ja teostuseni.
Teaduse mõistmine on minu töös insenerina siiski ülimalt oluline. Mul on bioloogia teadusmagistrikraad, alustasin ka doktorantuuriõpinguid, mis jäid eelpool nimetatud põhjusel pooleli. Oma töös pean ma aru saama, mida teadlane tahab, pean talle suutma välja pakkuda võimalused, kuidas viia planeeritud töö läbi meie taristus olevate seadmetega. Mõnel juhul on mul teadlasest parem ülevaade sellest, millised nipid või reagendid töötasid teiste katsete puhul ja millised mitte.
Insener on see, kes teab, mida ühe või teise keerulisema aparaadiga teha saab. Uue seadme lisandudes on instituudis vaja teha ka selgitustööd, mida ja kuidas me saaksime konkreetse aparaadiga uurida.
Aparaadid on küll samad, kuid iga eksperiment, mida ma teen koostöös teadlastega, on erinev oma mõttelt ja rakenduselt ning see teebki minu töö huvitavaks. Eksperimendi käiku ma sageli või alati ei sekkugi, selle on välja mõelnud teadlane, kes vajab näiteks minu abi värvide valimisel rakkude värvimisel või katse tehnilisel toestusel. Katse keerulisemate aparaatide taga, näiteks voolutsütomeeter, viin enamasti läbi mina, vähemalt juhendan ma teadlast seni, kuni ta ise on omandanud vilumuse. Seda, et meil ühte või teist katset üldse ei õnnestu läbi viia, pole siiani juhtunud. Tuleb ette, et osalen teaduskatses sisuliselt, aitan koostada ka osa teaduspublikatsioonist ning minu töö on ära märgitud teaduspublikatsioonis kas kaasautorina või tunnustuse osas.
Päris mitmeid aparaate oskan ka ise parandada, mis tähendab seda, et instituudil ei ole alati vaja välja kutsuda tootja- või müüjafirma inseneri.
Osalen jõudumööda ka instituudi õppetöös andes üliõpilastele nii eesti- kui inglise keelsetel õppekavadel rakubioloogia praktikumi ja eriala seminari koos teiste õppejõududega. Olen pidanud ka üksikuid loenguid rakubioloogia õppeainete raames. Püüan oma õppetöö üles ehitada aktiivse ja huvitavana pigem materjali esitledes ja oodates arutelu üliõpilastega. Mulle meeldivad aktiivsed üliõpilased, kes küsivad ja on motiveeritud õppetööst osa võtma. Sellised üliõpilased annavad õppejõule palju energiat vastu. Üliõpilaste tagasiside minu õppetööle on olnud päris hea.
Lisaks inseneritööle olen juba viiendat aastat ka instituudi töökeskkonna volinik. Selles töös leian, et minu ülesanne on olla töötajate ja asutuse juhtkonna vaheline lüli töökeskkonna paremaks muutmisel. Minu eesmärk on seista töötajate õiguste eest ning kaitsta neid õigusi vajadusel tööandja ees. See töö on tegelikult pidev laveerimine kahe poole vahel, töötajate soovid on õigustatud, kuid tööandjale ei saa liiga teha, sest asutus raha ei trüki, vahendid töökeskkonna parendamiseks on piiratud. Igaks aastaks koostan töökeskkonna parendamise plaani, selle realiseerimine sõltub rahalistest võimalustest. Minu ülesandeks on ka töötajate suunamine töötervishoiu arsti juurde tervisekontrolli.
Loo autor: Teele Eensaar
Foto: Sulev Kuuse
