Kolm aastat tagasi alustas hiina neiu Yayuan Min, kes peamise osa oma senisest haridusteest on läbinud Eestis, õppimist geenitehnoloogia bakalaureuseõppekaval, mille ta loodab lõpetada käesoleval kevadel.
Vestlesime ajal, kus sajad noored teevad otsuseid edasiõppimise valikute osas, Yayuaniga tema valikutest ja laiemalt õpikogemustest Eestis.
Esmalt, kuidas tuleb lugeda sinu nime? – Yayuan Min.
Hiinas on perekonnanimi eespool, Min. Yayuan on minu eesnimi, s.t mul on kaks eesnime, hiina keeles on need kaks hieroglüüfi ja ma kasutan neid mõlemaid. Nime hääldus vastab täpselt kirjapildile [ja-juan-min].
Hiina keeles hieroglüüfidena kirjutatakse minu nimi selliselt – 闵雅源.
Kuidas sa Eestisse sattusid ja kus sa sündinud oled?
Sündisin Tallinnas aastal 2000. Minu vanemad tulid Eestisse juba 1990ndate keskel. Enne seda olid nad reisinud Moskvas ning hakanud huvi tundma Põhjamaade, Eesti ja Soome vastu. Eestisse tulid sellel ajal elama veel mitmed minu sugulased. Näiteks minu onu avas tollal Tallinna vanalinnas söögikoha ning minu tädipojad elavad tänaseni Tallinnas.
Sina räägid eesti keelt täiesti vabalt, kas ka sinu vanemad?
Isa oskab hästi vene keelt, ta oli vene keele huviline ja õppis seda juba Hiinas elades ning on seda keelt ka töö tõttu vajanud. Ema saab eesti keelega hakkama lihtsal suhtlustasandil, samuti isa. Kindlasti ei ole aga nende eesti keele oskus võrreldav minu keeleoskusega.
Räägi natuke oma lapsepõlvest, lasteaia- ja kooliteest.
Kui olin laps, reisisime perega palju. Umbes kaheaastaselt viis ema mind Hiinasse, et ma omandaksin emakeele, hiina keele, õiges keelekeskkonnas, esimese keelena. Lasteaias käisin Hiinas paar aastat. Tagasi Eestisse tulles asusime elama Narva linna, sest isa töötas seal. Jätkasin lasteaias käimist Narvas, eesti lasteaias küll, kuid kuna lapsed rääkisid seal vene keeles, õppisin enne eesti keelt ära vene keele. Kooliteed alustasin Narva kohalikus eesti koolis. Käisin seal ühe klassi, sain baassõnavara eesti keeles omandatud, sest juba lasteaias olime näiteks muusikatundides laulnud eesti keeles ning kasvatajad rääkisid meiega ainult eesti keeles.
Peale esimest klassi Eestis viis ema mind augustiks ja septembriks Hiinasse, et ma alustaksin seal uuesti kooliteed veelkord esimeses klassis (Hiinas algab kool augustis), jällegi eesmärgiga lihvida minu hiina keele oskust. Teise klassi läbisin jälle Narva eesti koolis.
Kui minul oli aeg minna kolmandasse klassi, olime asunud elama Tartusse, isa avas Tartus Hiina restorani. Läksin Miina Härma Gümnaasiumisse ja käisin selles koolis gümnaasiumi lõpuni.
Kas koolid Hiinas ja Eestis on erinevad ja miks?
Hiina ja Eesti koolid on väga erinevad, sest kogu koolisüsteem on erinev. Hiinas lähevad lapsed kooli kuueaastastena ning nende koolipäev on 8 tundi pikk, kool algab kl 8 hommikul ja lõpeb kl 18 õhtul. Vahepeal on 90 minutit lõunapausi, mille ajal lapsed magavad pea kätel laua peal, sest nad on nii väsinud. Hiina kool on üles ehitatud konkurentsile, õpilasi hakatakse koolis koheselt eristama nende võimete alusel, paremad õpilased, kellel on koolitükid tehtud ja selged ja kes käituvad hästi korrektselt, saavad õpetajalt kiitust ja neid premeeritakse kõigi ees tunnusmärkidega. See tekitab ka teistes õpilastes tahet olla parimate seas, kuid tekitab ka suurtes klassides õpilaste seas stressi. Eesti koolis on klassid väiksemad, kõiki lapsi koheldakse samamoodi ning klassi esimest ja teist õpilast ei tooda teistega võrreldes välja. Väikesed lapsed ei suuda pikalt keskenduda ja ikka kipuvad tunnis ringi vaatama, kuid Hiina kool soovib näha, et juba kuue- seitsmeaastased lapsed oskaksid ennast motiveerida ja oleksid distsiplineeritud. Seega võib öelda, et Eestis on kool lapsesõbralikum.
Aasia koolides õpivad lapsed kogu aeg, ka oma vabal ajal. Hiljuti keelustati Hiinas ära Cram School süsteem, s.o kool peale tavalise koolipäeva lõppu. Cram School oli tasuline kool, kus õpetati tavalisi aineid veelkord, kuid hoopis põhjalikumalt. Kui laps seal ei käinud, siis jäi ta teistest maha ja ei saanud enam ka tavaprogrammis hakkama. Need lisatunnid olid seega hädavajalikud, kuna koolis edasijõudmiseks oli seal käia vaja ning kõik õpilased proovisid seal käia. See oli tohutu koormus lapsele ja vanematele. Hiinas ja ka mujal Aasias, nt Koreas, ei ole tavatu, kui laps alustab koolipäeva kl 8 hommikul ja koju jõuab ta öösel kell 12.
Enne kui läheme sinu enda ülikoolitee juurde, siis kas oskad kirjeldada, milline on ülikoolielu Hiinas?
Nii nagu mujalgi soovivad ka Hiinas lapsevanemad oma lapsele parimat. Hiinas tähendab see, et laps peaks olema tippude tipp, ta peaks sisse saama ühte parimatest ülikoolidest, milleks mõistagi on vaja teha maksimum. Kõik pürgivad selles suunas, et kindlustada oma lapsele koht heas ülikoolis, hilisem töökoht ja sissetulek. Kui laps lõpuks jõuab soovitud ülikooli, siis läheb minu teada natuke lihtsamaks, see on ka aeg, kus lapsed kolivad sageli vanemate juurest ära. Rakenduskõrgkoolid ei ole Hiinas prestiižsed, kuigi kõik saavad aru, et ka lihtsamates ametites peavad töötama head spetsialistid. Viimastel aastatel on rakendusharidus Hiinas rohkem hinnas ning elukestev õpe saadab inimest kogu elu. Lisaks on Hiinas avatud palju teiste riikide gümnaasiume, mille õppetase ei ole nii kõrge kui Hiina parimates gümnaasiumites. Need koolid on küll tasulised, kuid seal õppides on edasi võimalik minna välismaale ka ülikooli, näiteks Kanada gümnaasium, kust edasi viib tee ülikoolidesse Kanadas.
Kui palju hoiad end tänasel päeval Hiina eluga kursis? Kas sa oskad välja tuua midagi, mis sinu arvetes Hiinat ja Eestit põhiliselt eristab?
Hoian ennast Hiina teemadel põhiliselt kursis läbi vanemate. Lisaks suhtlen Hiinas elavate sugulastega. Ma tunnetan Hiina elu kindlasti teistmoodi, kui need, kes pole kordagi ise Hiinas käinud. Iga kord kui Hiinat külastan, näen kohapeal midagi uut, mis üllatab – aspekte, mida Eestist vaadates ei taju.
Üks asi, mis on Hiinas võrreldes Eestiga täiesti teistmoodi, on see, et Hiina liigub kiiresti sularahata ühiskonna poole. Maksed käivad läbi mobiiliäppide (nt WeChat, mis on seotud pangakaardiga) ja kogu elu käib läbi QR-koodi. Kui Eestis olid covid-piirangute ajal staatilised „koroonatõendid“, siis Hiinas on QR-põhine tervisekood väga dünaamiline. Kui tasud bussipileti eest mobiiliga, siis samal ajal registreeritakse sinu asukoht ja kui ilmneb hiljem, et samas bussis olnud kaasreisija andis positiivse koroonaproovi, siis sinu tervisekood muutub punaseks ja pead jääma karantiini. Sama QR-koodi alusel jälgitakse ka karantiinikohustuse kinnipidamist, sest näiteks kortermajade piirkonnast sisenemisel-väljumisel on samuti tarvis QR-koodi. Igal pool on valveseadmed koos biomeetrilise näotuvastusega ja selle tõttu on vähenenud kuritegevus.
Liigume Eestisse. Kas Eestis peetakse sind eestlaseks või hiinlaseks?
Kui ma olen Eestis, siis inimesed ei oska arvatagi, et ma olen eestlane, kuna Eesti ei ole nii multikultuurne ühiskond nagu näiteks Ameerika Ühendriigid, kus üks põhirahvus puudub. Tihtipeale on inimesed Eestis üllatunud, et ma räägin vabalt eesti keelt. Samas need, kes mind tunnevad, on öelnud, et nad ei pane isegi tähele, et olen hiinlane. TÜMRI-s inimesed juba teavad, et minuga saab rääkida eesti keeles. Mul on Eesti kodakondsus.
Mitut keelt sa räägid?
Hiina keel on minu emakeel, koolitee olen läbinud peamiselt eesti keeles, lisaks oskan inglise ja vene keelt, põhikoolist alates hakkasin õppima prantsuse keelt. Inglise keelt hakkasin õppima Miina Härma koolis, kuhu läksin kolmandasse klassi. Alguses oli mul inglise keelega suuri raskusi ja mul oli eraõpetaja, et teistele järele jõuda, sest klassikaaslased olid keelt õppima hakanud juba varem.
Kuidas tekkis sul mõte Tartu Ülikooli tulla ja miks valisid just geenitehnoloogia eriala?
Tartu Ülikoolist ja selle ajaloost ma väga palju süvitsi ei teadnud, küll aga võin öelda, et klassikaaslaste jaoks oli esimene valik edasiõppimiseks just Tartu Ülikool ning seetõttu juurdus ka minus teadmine, et see on hea ülikool.
Ütlen ausalt, et gümnaasiumi kolmanda aasta alguses ma veel ei teadnud, mida üldse õppima asuda ja seetõttu otsisin klassijuhataja soovitusel abi Innove Rajaleidjast (Sihtasutus Innove tegutses Eesti hariduse kompetentsikeskusena aastatel 2003-2020. 1. augustil 2020 läksid Innove teenused üle Haridus- ja Noorteametisse (HARNO) – toim).
Vesteldes karjäärinõustajaga sain oma huvide ja edasiste võimaluste osas selgust. Karjäärinõustaja soovitas mul tutvuda geenitehnoloogia õppekavaga Tartu Ülikoolis. Ma polnud varem isegi kuulnud, et selline õppekava on olemas, kuid sel hetkel tekkis huvi. Gümnaasiumi viimasel aastal otsustasin tulla TÜMRI-sse ka tudengivarjuks, et erialaga paremini tutvust teha. Lisaks oli meil tarvis gümnaasiumis ühe aine raames uurida rohkem mõne teadlase kohta. Sattusin kuulama Lili Milani (TÜ farmakogenoomika professor – toim.) podcast’i. Kuna ka tema pole päritolult eestlane, siis tundsin sarnasust ja tõmme geenitehnoloogia eriala vastu läks veel tugevamaks. Kandideerisin ka Tallinna Tehnikaülikooli, kuid valisin siiski Tartu Ülikooli. Oma klassist olin ainuke, kes sellise eriala valis.
Oled praegu kolmanda kursuse üliõpilane. Kuidas kirjeldaksid ülikoolis õppimist võrreldes gümnaasiumiga?
Üleminek gümnaasiumist ülikooli tähendas minu jaoks tohutut muutust. Gümnaasiumis on kõik ette määratud: kuidas, mida ja millal teha. Ülikoolis on nii palju vabadust, mis tähendab, et kõigepealt peab selgeks saama, kuidas õppida, kuidas aega kasutada ning ennast distsiplineerida. Esimene aasta kuluski nende tegevuste õppimisele. Kui gümnaasiumis õpetaja ütleb, et kontrolltöö tuleb ette antud materjali peale, siis ülikoolis peab teemast aru saama. Materjali on palju, aga tuleb mõista, mida õppida.
Teine erinevus on see, et gümnaasiumis ei tohi tundidest puududa. Ülikoolis on aga loengud vabatahtlikud, seminarid rangelt soovituslikud ja vaid praktikumid kohustuslikud. Selle vabadusega peab oskama ringi käia.
Üks asi, mida olen tähele pannud ülikoolis õppides, on see, et õppejõud julgustavad tudengeid küsimusi esitama. Tundub, et erinevatel põhjustel ei ole põhikoolis ega gümnaasiumiastmes õpetajalt küsimuste küsimine väga soositud ning ülikoolis loengus olles ei julge paljud tudengid enam õppejõududelt selgitusi küsida. Vähesed õppejõud suudavad tekitada auditooriumis diskussiooni. Veelgi keerulisem oli olukord distantsõppe ajal. Samas õppejõududega suheldes saad aru, et kõik küsimused on tegelikult oodatud.
Hakkad kevadel lõputööd kaitsma. Kuidas tundub, kas oled saanud TÜMRI-s hea ja kaasaegse hariduse ja mis on sinu lõputöö teema?
Minu lõputöö valmib TÜMRI-s Priit Väljamäe teadusgrupis, kus uurin Jürgen Jalaku juhendamisel mikroorganismi Thermobifida halotolerans DyP-tüüpi peroksidaasi kineetikat. Jürgeniga kohtusin juba varem biokeemia praktikumis, kus ta oli õppejõud. Kuigi ensüümikineetika pole kindlasti kõige lihtsam eriala, siis võtan seda kui iga teist ülikooli õppeainet ning tunnen end selles valikus kindlalt.
Õpingute ajal pole mul kordagi tekkinud kahtlust, et haridus, mille siin omandan, oleks kuidagi ajast maas või ebapiisav. Tunnen, et omandatav haridus on kaasaegne ja põhjalik, sest õppesüsteem ning õppejõudude suhtumine minusse on andnud sellise tunde, et saan õpitut usaldada.
Veel meeldib mulle Tartu Ülikoolis see, et üliõpilasel on väga palju lisavõimalusi. Minu bakalaureuseõpingute kõrvaleriala on majandusteadus. Olen saanud kogeda, mis tunne on teisel erialal õppida. Kui endale laborit valisin ja esmakordselt Priit Väljamäega vestlema läksin, siis kiitis ta selle heaks, et olen endale kõrvalerialaks majanduse valinud – sain seeläbi kindlustunnet juurde, et olen teinud asjalikke valikuid.
Plaanin kindlasti ka magistrantuuri astuda, kuid veel ei ole otsustanud, kas õppida molekulaarseid bioteadusi või majandust. Teadlikuma otsuse langetamiseks sooviksin vestelda mõne TÜMRI vilistlasega.
Järgmisel aastal oled ise vilistlane. Kas oleksid nõus tulema rääkima tudengitele oma õpikogemustest geenitehnoloogia bakalaureuseõppekaval?
Kindlasti! Räägiksin, et geenitehnoloogia-alaste teadmistega saab nii palju rohkem teha, kui inimesed – ka oma õppekava tudengid – seda praegu arvavad. Kindlasti reklaamiksin rohkem kõrvaleriala valimise võimalust, sest minu hinnangul kasutatakse seda valikut õppekava kontekstis praegu liiga harva. Mulle tundub, et hetkel on bakalaureuseastme tudengite seas levinud arvamus, et geenitehnoloogiat õppinuna saavad nad töötada ainult laboris või siis teha akadeemilises maailmas teaduskarjääri. Tegelikult on valikuid võrratult palju rohkem, aga seda ei teadvustata.
Kas ülikooliõpingud võtavad kogu aja või jääb aega ka lisategevustega tegeleda?
Minu bakalaureuseõpinguid ja sellega seonduvat seltsielu on kindlasti mõjutanud kaks aastat koroonapiiranguid, sest alles sel aastal õnnestub mul esimest korda osa võtta Tartu Tudengipäevadest.
Olen enda jaoks eraldanud vaba aja ja õppimise. Õppimas käin TÜ raamatukogus. Seal on väga mugav ning ühel hetkel muutus raamatukogus käimine lausa elustiiliks. Seal on parem keskenduda, saan koos kursusekaaslasega õppida – alati on parem õppida, kui keegi teine ka kõrval õpib. Ja kui peale seda koju lähen, siis on vaba aeg!
Sellist õppimisstiili harrastavad tänapäeval vist vähesed, sest eriti koroonapiirangute ajal on läinud kodu ja töö segamini ja enam ei tee vahet, kus on piir.
Jah, ma näen enda eriala inimesi raamatukogus harva. Samas mulle sobib see, et hoian füüsiliselt distantsi õpingute ja vaba aja vahel.
Põgusalt toidust. Eestis on hiina toit väga populaarne. Mis suhe sul hiina toiduga on, olles enamuse elust Eestis elanud?
Armastan nii hiina kui eesti kööki. Kui olen Tartus, söön eesti toitu. Kodus, Tallinnas (vanemate juures – toim.), hiina toitu.
Mis sulle Eesti juures eriliselt meeldib?
Kui ma peaksin Eestist ära minema, siis mida ma igatsema hakkan? Sõpru, mälestusi ja tuttavaid paiku. Alles hiljuti käisin Miina Härma Gümnaasiumis andmas vilistlastundi ja taipasin, kui palju emotsioone tekitab mälestuste omamine.
Usun, et Eesti võiks olla ka tulevikus see riik, kus ma elan, sest olen oma elus üsna palju maailma näinud ja seepärast ei tunne sellist tungi, et pean kindlasti siit ära minema. Isegi kui ära käin, siis tahan tagasi tulla, sest mu elu on siin.
Aitäh Sulle selle intervjuu eest! Kokkuvõtteks võib öelda, et sinu Eestis elamine ja Tartu Ülikooli tulek on olnud edulugu, sest oled saanud õppida seda, mis sulle meeldib. Soovime, et ükskõik, millised valikud sa tulevaste õpingute käigus teed ja kuhu edasi lähed, siis saad teha just seda, mis sulle endale kõige paremini sobib.
Intervjuu Yayuan Min’iga viisid läbi Teele Eensaar (TÜMRI projektijuht) ja Ermo Leuska (TÜMRI kommunikatsioonispetsialist).
Päises kasutatud foto: Tartu Ülikool, Mariana Tulf
