Riia 23 hoone valvelauas töötavad Raivo Lentso ja Kaja Tamm on kolleegid, keda teavad kõik TÜMRI töötajad, üliõpilased ja külalised. Hiljuti tähistasid mõlemad nii isiklikku kui ka tööjuubelit. Valvelaud koos valvestusseadmete ja tehnikaga, mis sellesse kohta kokku suunatud, on igas mõttes instituudi süda – kui valvelauda jõuab häire, siis on töö rohkem või vähem kõigil töötajatel häiritud. Raivo ja Kaja hoolitsevad selle eest, et maja töötaks nagu laitmatu masinavärk. Nad võtavad vastu pakke, avavad ja valvestavad ruume, jälgivad, et kõik maja tehnosüsteemid töötaksid ööpäevaringselt häireteta. Sealjuures lahendavad lihtsamaid häireid ja probleeme ning kutsuvad abi, hoolitsevad kogu süsteemi toimimise eest.
Pika tööelu jooksul on Raivo ja Kaja näinud nii mõndagi ja teavad meist vahel võib-olla rohkemgi kui arvata oskame – neile on teada meie harjumused, liikumisviis ja veidrused. Sõna otseses mõttes – nende tööks on märgata kõike.
Nooremad kolleegid ei mäletagi, et Riia 23 majas, ehk TÜMRIs on juba instituudi asutamisest alates olnud ööpäevaringne valve. Raivo ja Kaja on mõlemad töötanud ülikooli sisevalvetalituses 30 aastat. Raivo on meie majas olnud algusest peale ning Kaja tuli 10 aastat tagasi. Uurisime lähemalt, mida kujutab endast töö valvelauas ja mida kõike on nende aastate jooksul juhtunud.
Kuidas te siia majja jõudsite?
Raivo: Peale gümnaasiumi lõppu läksin õppima Kuremaa sovhoostehnikumi, kuna olin maapoiss ja tahtsin maale tööle jääda. Kuremaal õppisin ameti selgeks ja läksin sovhoosi tööle, kus sain ka natuke töötada. Muutus riigikord ja sovhoos löödi laiali. Mu isa töötas siin majas. 1992. aastal hakkasin teda asendamas käima ja peagi saingi isa asemel, kelle tervis halvenes, siia tööle jääda. Suur tänu lahkunud Ain Heinarule, tänu kellele see pakkumine tekkis.
Kaja: Mina tulin 1992. aastal ülikooli eesti filoloogiat õppima ja 1993. aastal hakkasin kooli kõrvalt öösiti tööle. Koormus käis siiski ilmselt üle jõu, kool jäi pooleli ja siin ma nüüd olen. 20 aastat töötasin sotsiaalteaduskonna majas Tiigi tänaval. Kui ülikool selle hoone maha müüs, siis jätkasin 2013. aastal TÜMRI-s.
Kuidas teie töö algusaastatel välja nägi?
Raivo: Alguses olid 24-tunnised vahetused. 2005. aastal tuli ülemuseks Andres Kriibi ning kord muutus. Jäeti 12-tunnised vahetused, kuigi paljudel töötajatel, kes tööl rongiga käisid või rohkemaid puhkepäevi järjest soovisid, oli praktilisem teha korraga pikemaid vahetusi. Sel ajal sai töögraafikuid veel kombineerida, aga seadus seda enam ei lubanud ja tehti ka eraldi ametinimetused – päeval administraatorid ja öösel sisevalvetöötajad. Peale seda, kui tulid 12-tunnised vahetused, olen mina olnud ainult öövahetustes ja Kaja (TÜMRI majas) päevastes vahetustes.
Inimene, kes ei ole öösel töötanud, soovib kindlasti teada, kuidas 24-tunnise töötamise juures olla ärkvel ehk võidelda unega. Kuidas teie sellega harjusite?
Raivo: Une osas oli mul lihtne, sest nooremana see mind ei häirinud. Praegusel ajal, kui teen ainult öiseid vahetusi, ma igal ööl unega ei võitle. Aastatega on tulnud tarkus, et päeval enne öövahetusse minemist tuleb võtta kergemalt ja ei tohiks näiteks maal tööd rabada. Kui ma päeval end liialt ära väsitan, siis tuleb raske öö ja võitlus unega on ikka halastamatu. Nüüd ma olen õppinud end hoidma.
Teie valvelaud ei ole kogu aeg asunud praeguses kohas. Kus teie ruum instituudi algusaastatel asus?
Raivo: Alguses olime ruumis 116. Siis kolisime Ain Heinaru ruumi 101. Kuna maja oli renoveerimise järgus, liigutati meid pidevalt vastavalt sellele, kus remont valmis sai. Vahel istusime peaukse juures laua taga, enne kui praegune asukoht meile leiti.
Kaja: Tiigi tänaval (Kaja eelmisel tööpostil, toim.) oli kinnine ruum, mis tundus hulga turvalisem, maja peale minnes sai ukse lukustada. Siin puudub 12-tunnise tööpäeva jooksul igasugune võimalus hetkelisekski privaatsuseks – ma tegelikult pole sellega vist siiani päriselt ära harjunud.
Kui palju on teie töö aastate jooksul muutunud?
Raivo: Alguses ei olnud valvetki. Siis pandi mingid sõrmistikud (elektrooniiline seade, kuhu tuli uksest sisse või välja minemiseks kood sisestada) ukse peale. Selle pärast jäi näiteks üks kolleeg lõksu, kuna tal oli uksekood meelest läinud ja minu juurde ta ka ei pääsenud. Ma avastasin ringkäiku tehes, et ühe akna all on redel ning kolleeg on poolenisti aknast välja ronimas. Tal oli vaja välja minekuks kood sisestada ja enam tagasi ei saanud ka tulla.
Ka mina ise olen niimoodi lõksu jäänud. Kood ei tulnud meelde ja siis ma läksingi ringiga välja. Õnneks oli keegi laboriruumis 105, koputasin ja hüüdsin, et olen valvur ja ei pääse enam majja tagasi. See sõrmistiku aeg oli ikka täitsa jube! Sellel ajal pidime veel ümber maja ka ringkäike tegema. Eks nüüd tuleb ka maja peal ringe teha, teatud aja tagant. Aastate jooksul on lisandunud muidugi erinevaid tehnilisi lahendusi ja vahendeid.
Kaja: 30 aasta taguse ajaga ei saa ikka üldse võrrelda, ennekõike just tehnilise poole pealt. Ma isegi ei oska praegu millegagi võrrelda seda pulti, mille nuppe liigutades sai kunagi mõned ruumid valvestada. Nüüd on meil viis arvutimonitori ja ATS (automaatne tulekahjusignalisatsioonisüsteem). Kogu info liikumistest ja häiretest tuleb arvutiprogrammi kaudu, ka paljude uste ning tõkkepuu avamine käib arvutiklahve klõbistades, valvestamisest rääkimata. Videovalvest ei osanud 30 aastat tagasi isegi mitte unistada, praegu on mul tavaliselt korraga ees 57 kaamerapilti.
Rohkem kui 10 aastat on meile kinnisvaraosakonna poolt igal aastal korraldatud ka koolitusi, kuid TÜMRI maja on tehniliselt keerukas ja palju tuleb ise kohapeal õppida. Majas on palju erinevaid külmikuid, CO2 kappe, lämmastikutünnid, keldris vivaarium, mille ventilatsioon on väga oluline – tehniliselt on siin väga palju nüansse. Aga eks suhtlemine ja inimesed ole üldjoontes ikka samad
Raivo: Alguses ma pelgasin arvuteid, kuid inimene õpib kogu elu. Asju tuleb juurde ja õpid juurde, vaikselt harjud ära. Väga palju tehnilisi teadmisi peab olema, kuna öösel oled üksi. Palju asju on meile ära näidatud ja seletatud, et mida tuleb ühes või teises olukorras teha.
Raivo, kuna Sina vastutad maja eest öösiti, siis kuidas on võrreldes mõnekümne aasta taguse ajaga muutunud öösel majas olevate töötajate arv?
Raivo: Võrreldes varasemate aastatega on inimesi öösiti pigem majas vähem. Vanasti oli vast rohkem asju, mida kodus ei saanud teha. Näiteks paljudel ei olnud kodus arvuteid ja tööd tehti arvutiga siin. Praegusel ajal on mõnikord ka hetki, kui vaatan, et majas on öösel rohkem inimesi. Tööle tulles vaatan tavaliselt logid ja kaamerad üle, et mul oleks ülevaade, kes on majja sisenenud ja kes kuskil liigub.
Kas meenub ka mõni markantne öine juhtum?
Raivo: Näiteks olen sissemurdmise ära hoidnud. Kuulsin öösel kell üks, et kostab mingit krõbinat. Kuulatasin ja läksin vaatama – akna taga olid neli maski – jänes, karu, rebane ja keegi veel. Tahtsid peitlitega akna lahti kangutada, et siis pääseda ruumi, kus hoiti remondi ajal tööriistu. Järelikult ei saanud need olla võõrad, pidi olema remonditööline või keegi, kes teadis sellest ruumist ja selle sisust. Hakkasin karjuma ja nii nagu nad ilmusid, nii nad ka äkitselt akna tagant kadusid. Peitlid jäeti maha, need korjasin üles, tõin need ära ja siis helistasin politseisse.
Minu tööajal on juhtunud ka vargus. Öösel tuli Toivo Maimetsa kabinetist häire. Seal oli aken katki löödud ja kogu ruum oli klaasikilde täis. Vaatasin, et midagi võetud ei olnud, sest ma olin ju ka kohe sisse astunud. Ülejärgmisel päeval tuli siiski välja, et aknalaua pealt oli antiikne mikroskoop kaasa võetud. Järelikult pandi tähele, löödi kiiresti aken katki ja haarati kaasa. Hea, et selgus, mis siis täpsemalt ära varastati.
Kõige kohutavam asi oli tulekahju siinsamas maja kõrval. Ühel ööl märkasin kaamerapildist, et miski nagu helendab. Need olid Riia 21 kuurid. Kohe kui sinna jõudsin, lõid leegid ka kuurist välja. Sügis oli, sadas paduvihma, kuid kuur põles täisleegiga, ilmselt oli süüdatud. Jooksin ruttu majja tagasi, et helistada päästeametisse. Pärast kustutamist märkasime, et nüüd geneetika puhkeruumiks tehtud töötoa aken oli must ja oli kannatada saanud. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui ma ei oleks põlengut märganud. Hiljem sain ka preemiat tähelepanelikkuse eest.
Kui meie tööülesannete hulka lisandus objektina ka Vanemuise 46 hoone, siis olen seal samuti häirete pärast pidanud käima. Ükskord helistati mulle valvekeskusest (Tartu Ülikooli peahoones paiknev valvekeskus, mis koordineerib ülikooli hoonete valvet) ja öeldi, et loodusmuuseumis on häire. Läksin sinna, sõitsin liftiga kolmandale korrusele ja liftist väljudes kuulsin esimesena mao susinat. Mõtlesin, et siin peaksid nagu topised asuma. Kust see madu siia sai?! Susin jätkus ja pime oli, kuigi mul oli taskulamp. Hakkasin siis taskulambi valguses ringi vaatama ning tuli välja, et projektor oli tööle jäetud ning ruumis käis film madudest. Heli oli tõesti väga tõetruu!
Öösel on toodud ka suuri ja vastutusrikkaid saadetisi. Meeles on juhtum, kui keset ööd saabus värava taha suur kaubaauto, sooviti üle anda suur teadusaparaat. Meil oli tööplaanis ilusti kirjas, et see saadetis peaks tulema päevasel ajal, mitte öösel. Autojuht ei osanud ka inglise keelt, rääkis vist araabia keeles, millest mina aru ei saanud. Helistasin keset ööd Teelele (instituudi projektijuht, toim.), sest teadsin, et saadetis on tema nimel. Teele vestles autojuhiga ja siis toonitas mulle, et tõstku me aparaat ilusti maha, raputada ei tohi. Tegemist oli ülimalt kalli teadusaparatuuriga, mis maksis käibemaksuta umbes seitse miljonit krooni. Pidin selle eest veel allkirja andma, sel hetkel käed küll värisesid.
Mõned lõbusad jõulupeod on lõppenud meeleolukate seikadega ja oleme pidanud lahendama armudraamasid. Samuti käiakse ka siin ukse taga tihti. Talviti lasevad öösel uksekella kodutud, soovivad sooja tuppa saada. Ma tavaliselt kedagi lihtsalt niisama sisse ei lase, alati lähen ukse peale vastu. Väga palju tuuakse öösiti ka sekveneerimise proove tuumiklabori külmkappi. Enamasti on ööd ikkagi rahulikud. Raskeid öid on pigem harva.
Kaja, kuidas mööduvad sinu päevased vahetused?
Kaja: Päeval on pigem rahulikud olukorrad, aga eks teinekord astub sisse ka veidrikke. Kord tuli üks noormees jutuga, et tahab nüüd hakata ülikoolis õppima ning soovis end ruumivõtmete väljastamise raamatusse kohe ka üliõpilasena sisse kirjutada. Nädalavahetustel käiakse vahel ukseklaasi taga lihtsalt sisse piilumas.
Nädalavahetustel on kogu maja tavaliselt avatud vaid läbipääsukaardi omanikele. Mõnikord toimuvad Omicumi suures auditooriumis ja aatriumis üritused, siis tuleb meil hoolitseda ka selle eest, et seal kõik sujuks – võtta valve maha, avada uksed, panna valmis ruum 105, hoida kõigel silm peal. Ka kõigile Omicumi häiretele peame me väljaspool infosekretäri tööaega reageerima (näiteks muuhulgas teadma, mida teha, kui arvutiekraanile ilmub kiri, et häiret annab „Rasv ja uputus“).
Tavalistel tööpäevadel on meie TÜMRI poolel sagimist palju, kui kõik neli auditooriumit on õppetööga hõivatud ja lisaks ka praktikumiruumides töö käib. Mitu korda nädalas toimuvad õhtuti meie majas kooriproovid. Sageli käivad erinevate firmade tehnikud ja töömehed süsteeme hooldamas-kontrollimas või rikkeid kõrvaldamas. Neile tuleb avada tõkkepuu ja võimaldada vajalikele ruumidele ligipääs. Varjevõrkude jaoks tuuakse materjale või tahetakse nende tegemisel abi pakkuda, siis tuleb võõrad õigesse kohta juhatada.
Mõnel päeval tundub, et pakke tuleb korraga uksest ja aknast ning kui need on veel temperatuuritundlikud ja omanikke ei saa kohe kätte, siis ma mõistan küll, miks me ametikirjeldusse on sisse kirjutatud hea stressi- ja pingetaluvus. Eriti pingelise päeva järel on mõnikord tunne, et olen saanud suhtlemisest üledoosi ja koju minnes enam suhelda ei jaksa.
Millega tegelete siis, kui vahetused mööduvad rahulikult?
Raivo: Üldiselt on mul rutiin sisse töötatud – loen, vaatan logid üle, kuna kõik on mul täpselt nina all. Ööd mööduvad enamasti väga kiiresti. Siiski kuulen ja kuulatan igat krõpsu ning heli. Mul on kõrvad nii ära treenitud, et kohe saan aru, kui kuskilt kostab midagi kummalist.
Kaja: Tööpäeva jooksul jõuan uudistele pilgu peale visata, kuid rohkem oma asjadega tegelemiseks küll mahti pole. Kuna inimesi liigub nii palju, siis ei jõua selle kõrvalt muusse süveneda.
Kui suurt vastutustunnet te oma töö juures tunnetate?
Raivo: Vastutust tunnetan küll. Minust ju sõltub öösiti kõik – et kas ma käitun olukorras nii nagu peab. Kui midagi pole tehtud nii nagu vaja, jään vastutavaks mina. Tööpäevadel on lihtsam, siis on rohkem inimesi majas.
Ajas on vastutus kasvanud, kuna maja on laienenud ja erinevaid ruume on juurde tulnud. Neid erinevaid asju, kus või mida juhtuda võib, on palju – rikked, ventilatsiooniprobleemid, tulehäired. Meil ei ole võimalust valvsust kaotada ja tööpostil magada. Tuleb ikka kogu aeg hoonetes ringkäike teha ja olla valmis reageerima.
Vanemuise 46 hoone tööülesannete hulka lisandumisega kasvas samuti vastutus, vajadusel peab ka seal käima. Näiteks kui seal veetoru lõhkes, tuli käia pangesid vahetamas iga kahe tunni tagant. Öösel kedagi teist ei ole ja minul tuleb lahendada olukordi.
Kaja: Tavaliselt igasugused rikked juhtuvadki just pühade ajal või nädalavahetustel. Sellel ajal on majas vähe inimesi, haldurit ei ole kohal ja rikkeid kõrvaldavad firmad ei pruugi ka koheselt reageerida, kui veeavarii või jahutuse probleem ilmneb. Ka mina olen põrandaid kuivatanud ja pangesid lekke all tühjendanud, ruumide uksi jahutamiseks avanud jne.
Põhiline on probleeme varakult märgata ja info õigetele inimestele edasi anda. Lisaks on teinekord mõnes eriolukorras vaja teha ka rohkem kui ametijuhend ette näeb. Vastutust ikka tunnetan, aga õnneks on meil tubli meeskond ja majas on palju toredaid inimesi, kellele ma ei pelga ükskõik mis ajal helistada. Näiteks on Mart Roos (insener, toim.) jõulupühal külmkapihäire pärast kohale tulnud ja saigi probleem lahendatud.
Vahel mõne suure sündmuse ettevalmistuste ajal ja sujuva toimumise järel olen ma mitu korda tundnud, et meie tiim (haldur Argo, töömees Lauri ja Omicumi infosekretär Birgit, kellega me tööpäeviti koos tegutseme) on super ja tegelikult kogu maja hingab ühes rütmis, on nagu üks pere. Koostöö on kõige alus.
Kuidas iseloomustate läbisaamist tudengitega?
Raivo: Üldiselt on läbisaamine hea, austus on vastastikune. Minu jaoks on nad väga toredad inimesed, väga sõbralikud. Ükskord oli tudengiruumis jõulupidu ja korraldajad küsisid, kas võivad kaks tundi kauem majas olla. Muidugi ma tulin neile vastu ja nad olidki siis täpselt kokku lepitud kellaajal majast väljas. Kahepoolne suhtlus on meil väga hea – nemad kuulavad mind ja mina tulen ka neile vastu.
Kaja: Üldiselt on „lapsed“ toredad ja väga viisakad, konflikte ei meenugi nende aastate kestel. Uue õppeaasta algul tuleb kõige rohkem vastata küsimustele, kus asuvad tualetid ja ruum 105, teinekord laenata kellelegi pliiatsit ja otsida plaastrit, kevadeti eksamite ja lõputööde kaitsmiste aegu tunnen isegi natuke (eksami)ärevust. Kevadel on vahel kahjugi, et juba tuttavad ja toredad tudengid lõpetavad kooli.
Kui te just TÜMRIs ei ole, siis millega te väljaspool tööd tegelete?
Raivo: Mulle meeldib maatöid teha – puid lõhkuda, niita, trimmerdada. Minu maakodu on Otepää lähedal, seal ma veedangi peamiselt enda vaba aega. Meeldib ujuda ja suvel puhata ka Pärnus. Lisaks sõidan rattaga ja kunagi mängisin ka tennist, aga viimasel ajal vaatan tennisematše rohkem televiisorist. Ajalugu huvitab mind väga, loen „Imelist ajalugu“ ja erinevaid ajalooteemalisi raamatuid.
Kaja: Eelmisel suvel sõnastasin klassikuid parafraseerides oma unistuse: ma tahaks vaid elada rahus ning kasvatada lilli, tomateid ja koera. Mul on suur aed ja seal toimetamine on väga hea stressimaandaja. „Molutamisnurgas“ lemmiklillede keskel pilvi vaadates veedetud hetked on kuldaväärt! Mul on varjupaigast võetud praeguseks 5-aastane koer, kellega mulle meeldib looduses ringi uidata ja keda ma palju pildistan – ta on lihtsalt niivõrd hea materjal, ilus ja tark, leidlik ja naljakas, nii et temaga koos on lõbus pilte ka lavastada.
Fotograafia ongi ka aastaid mu kireks olnud, olen auhindugi võitnud. Viimasel ajal ma enam kaameraga loodusesse väga ei jõua, kuid oma piltidest teen meeleldi kalendreid, kaarte ja raamatuid.
Igapäevaselt ma mingit trenni ei tee (kuigi jalgsi töölkäimist võib vahel ekstreemspordiks ka pidada), aga 5 aasta eest panin end endalegi ootamatult rahvajooksule kirja ja kui ma vähimagi treeninguta jooksin 10 km ilma ühegi kõnnipausita ära, sain sellest nii palju innustust, et nüüd ei mahu medalid enam riiulile äragi. Elukaaslase kõrval proovisin veel enne, kui see populaarseks muutus, ära talisupluse – ootamatult mõnus ja sõltuvust tekitav! Raamatuid lugesin juba enne kooliminekut ja see harjumus on mul senini igapäevane. Kontsertidele ja teatrisse tahaks rohkemgi jõuda, kui töögraafik seda võimaldab.
Teil mõlemal on oma ametikohal täitunud 30 tööaastat. Mida see number teie jaoks tähendab?
Raivo: Mina olen väga uhke, et ma olen olnud nende aastate jooksul ühes majas. Vahel on ikka olnud erinevaid võimalusi ja mõtteid äramineku osas. Kuid maja on aastate jooksul laienenud ja tööd on juurde tulnud. Harjusin ära ja mulle meeldib siin. 30 aastat ühes ja samas asutuses – seda ma poleks uskunud. Vahel küsitakse, et kas sul tööl juba igav ei ole. Minu jaoks on iga vahetus erinev ja pidevat rutiini ma ei tunne. Tunnen, et siin on minu teine kodu, tihti ikka ootan tööle tulekut.
Kaja: Polegi nagu mõelnud eraldi selle numbri tähenduse peale, kuna aastad on nii ruttu läinud. Selline lojaalsus ühele tööandjale pole tänapäeval vist enam moes, aga ma olen kasvanud ja arenenud koos ülikooliga ja sisimas natuke ikka uhke, et ma Tartu Ülikoolis töötan.
Blogiloo jaoks vestlesid Kaja ja Raivoga Ines Pütsepp (TÜMRI kommunikatsioonispetsialist) ja Teele Eensaar (TÜMRI projektijuht).
Loo päisepildi autor: Teele Eensaar
