Margus Leppik: „Minu elu on olnud üks juhuste rada. Võimalusi tuleb märgata ja neist kinni haarata“

Istume Margus Leppikuga ühel isadepäeva eelsel lõunapoolikul laua taga ning jutt jõuab teadusest üsna kiiresti filosoofiani välja päädides lapsevanemaks olemise õppetundidega. Just neid mõtteid jagame lugejaga seekordses TÜMRI blogis, mis võtab fookusesse ühe värvikaima profiiliga TÜMRI töötaja Margus Leppiku, kes hiljuti tähistas enda 40. sünnipäeva.

Margus, Sinu ametite kirjeldamiseks ülikoolis läheb tarvis mitut rida: oled teadur molekulaarbioloogia õppetoolis, programmijuht geenitehnoloogia bakalaureuseõppekaval ning kahel magistriõppekaval, biomeditsiin ja molekulaarsed bioteadused. Lisaks teatakse sind TÜMRI asedirektorina. Nii laiapõhjalist karjääri vaadates tekib küsimus, kas plaanisid juba varases nooruses oma elu teadusega siduda?

Kui seda nii vaadata, siis tundub tõesti, et on nagu millegagi natuke liiale mindud. Pean tõdema, et peaaegu ühtegi neist „tiitlitest“ ei ole ma ise endale küsimas käinud. Need on mulle sattunud kuidagi nii, et olin õigel ajal õiges kohas. Vaja oli inimest ja otsustajatele tundus, et ma võiksin selleks sobida. Teadus oli juhuslik valik, sest gümnaasiumitundides ma teaduse peale kordagi ei mõelnud. Olen pärit väikesest, kuid väga tuntud kohast Jõgevamaal, Palamuselt. Sealses Oskar Lutsu nimelises gümnaasiumis küll füüsikakatseid tehti, aga mõtteid oma elu teadusega siduda mul küll ei olnud. Ülikooli astudes oli mu esimene valik hoopiski juura, kuid tol aastal oli seal nii suur konkurents, et isegi hõbemedaliga poleks sisse saanud. Teine valik – geenitehnoloogia – sai minu elu suunavaks.

Milline valik elus tõi sind molekulaarbioloogiasse? Geenitehnoloogia õppekaval õppides on ju tudengi võimalused väga erinevad?

Professor Jaanus Remme (molekulaarbioloogia õppetooli juht aastatel 1996-2019) oli see mees, kes mulle võimaluse andis ja kellele ma olen selle eest lõputult tänulik. Kõikides õppetoolides mind avasüli vastu ei võetud, sest oma õpingute alguses ei olnud ma pehmelt öeldes just kõige paremate õppetulemustega tudeng. Mäletan Jaanusega kohtumist hästi: mulle on noorukieast peale õpetatud, et kui kellaaeg on kokku lepitud, tuleb minna täpselt. Nii ma läksingi, minutipealt õigel kellaajal Jaanuse kabinetti ja teatasin, et tulin endale juhendaja otsimise asjus. Jaanus istus süvenenult arvutis, vaatas seepeale korraks kella ja naeratades sõnas: „Näed, sinu juhendaja on siin!“, osutades vanemteadur Aivar Liivile. Kohe tutvustas Aivar mulle laboritööd ja juba samal päeval sai pipett kätte võetud.

Nähes molekulaarbioloogia õppetooli väga head sisekliimat, tekkis motivatsioon õppida ja õppeedukus kasvas märgatavalt. Edasi läks juba kõik ladusalt.

Läbisid ka õpingute kestel kaitseväes ajateenistuse. Kas kogemus rikastas?

Läksin kaitseväkke pärast teist kursust. Kogemusest rääkides: õpingute koha pealt oli see raske, sest palju asju läks selle ajaga meelest ära ja pidin uuesti õppima. Juhtimiskogemuse mõttes aga tuli see kindlasti kasuks. Lõpetasin kaitseväeteenistuse seersandina. Seersandi ametikoht on nagu programmijuhil – oled kogu aeg kahe tule vahel, ühelt poolt üliõpilased ja teiselt poolt ülikooli juhtkond. Kui oled öösiti snaiprina metsas orienteerunud, siis saad tund aega magada ja hommikul lähed järgmiste tegevustega edasi – see annab kindlasti oskused ellu kaasa.

Aga veelkord teadusest – kas see, mida praegu uurid on ka juhuste kokkulangevus või teadlik valik?

Ka siin mängib juhus väga suurt rolli. Nimelt sellele teemale, millele plaanisin teadlasena raha küsida, rahastust ei olnud võimalik küsida, seega pidin vahetama teemat ja otsustasin mRNA uurimise kasuks. Samuti pidin muutma mudelsüsteemi bakteri asemel eukarüoodiks. See, et viimase paari aasta jooksul on mRNA tõusnud terves ühiskonnas nii kuumaks teemaks on jällegi puhas juhus. mRNA tehnoloogiale terendab väga suur tulevik ja minu uurimisteema tähtsus võib osutuda seetõttu väga suureks. Kui meie uurimisgrupi plaanid realiseeruvad, siis saame ehk antud valdkonnas väga palju kaasa rääkida. Ma ei räägi ainult vaktsiinidest, vaid kogu mRNA teraapia edasi arendamisest, baasteadusest rääkimata.

Oled palju kokku puutunud ka teaduse populariseerimisega. Kas molekulaarbioloogia on üldse selline ala, kus on võimalik lõpmatuseni lihtsustada, et see kõikidele arusaadavaks teha?

Hiljuti oli mul üks teleesinemine, kus ma püüdsin oma uurimisteemat edasi anda nii lihtsalt kui vähegi võimalik. Tulemuseks oli tuttavate teaduskaugete inimeste tagasiside, et „mitte midagi ei saanud aru“. Sellega on nii, et kui bioloogia põhitõed ei ole koolist meeles, siis ei ole isegi lihtsustamisest pahatihti kasu. Samas oma erialast ainult keeruliste kolmetäheliste lühenditega rääkida ka ei tasu. Tsiteeriksin Albert Einstein’i, kes on öelnud, et kui teadlane ei suuda oma teemast rääkida piisavalt lihtsalt, siis järelikult ei saa ta ise ka päris täpselt sellest veel aru.

Sama on tegelikult heaks näiteks ka automehhaaniku jutule minnes: kas eelistaksite, et spetsialist seletab teile lihtsas keeles, kuidas mingi jupp on vajalik, sest muidu mootor ei tööta õigesti või siis pillub tehnilises keeles erialatermineid ja pärast esitab suure arve. Teadlastega on samamoodi. Kui räägime ainult keerulist juttu, siis ühel hetkel küsitakse, et miks teid üldse vaja on?

Mis teeb teadlasest teadlase? Kas tema teadmised või on seal midagi muud veel peidus?

Mul oli kunagi kolleegidega arutelu, kus jõudsime selleni, et teadlaseks olemist iseloomustab kuulumine teatavasse kommuuni. Sa küll ise ei tea kaugeltki kõigest kõike, aga suure tõenäosusega on sul telefonikõne kaugusel inimene, kes teab järgmist infokildu mõnes suuremas mõistatuses. Sellesse kommuuni kuulumine võimaldabki olla teadlane ja teadust edasi viia. Lisaks iseloomustab teadlaseks olemist pidev huvi saada teada midagi sellist, mis varem pole teada olnud. Teadus peab olema huvipõhine – ei saa olla nii, et käin 9-17 tööl ja teen ära need kaks liigutust, mis mulle ette antud on. Teadlane mõtleb, kuidas rakendada uut teadmist nii, et sellest ühiskonnale kasu oleks. Teadlaseks olemine on eluviis.

Kas selle 20 aasta jooksul, mil oled olnud teaduses, oled täheldanud muutust ühiskonna suhtumises teadusesse ja teadlastesse?

Siin on kaks aspekti. Ühelt poolt mulle tundub, et ühiskonna suhtumine teadusesse on läinud soosivamaks. Võtame kasvõi Covid-19 pandeemia, kus ühiskond tunneb vajadust inimeste järele, kes oskavad sel teemal midagi põhjapanevat öelda. Aga teisalt on bürokraatia tõttu teadlaste elu palju keerulisemaks tehtud. Praegu on nii, et üks aruanne ajab teist taga ja väga täpselt kirjutatakse tingimused ette. See on teaduses suur probleem ja kui isegi ühiskonna poolt tajutakse tuge, siis ühel hetkel käib selline halduskoormus teadlastel üle jõu ja paljud võivad loobuda. Akadeemiline vabadus on nende aastate jooksul vähenenud ning seetõttu ei saa nii palju sisulist tööd teha, vaid peab kuskil paberites näpuga järge ajama.

Räägime õppimisest ja õpetamisest. Oled mitme õppekava programmijuht, kuid milline oleks sinu unistuste õppekava, millel tahaksid õppida?

Suure tõenäosusega ei erineks see palju praegustest õppekavadest, mille programmijuht ma olen. Kui saaksin, siis minu unistuste õppekaval võiks nõuda üliõpilastelt veel rohkem iseseisvust ja see oleks normaalne, kui kõik üliõpilased lõpetamiseni ei jõua. Rõhutan, et õppekava annab võimaluse, kuid kui üliõpilane ei taha õppida, siis ei pea. Lisaks ei tule kõiki õppeaineid läbida maksimaalse tulemuse peale.

Annaksin mõned soovitused tänasele õppurile: esiteks kõiki aineid ei pea läbima „A“ peale. Osad ained on sellised, millest tuleb võtta see, mis sind huvitab ja tuleb edasi liikuda järgmiste, põnevamate suunas. Kuid tuleb meeles pidada, et ka vähem huvitavamate ainete sooritamine positiivsele hindele on siiski vajalik ning tihti saadakse paljude ainete vajalikkusest aru alles hiljem. Teiseks: tuleb välja tulla gümnaasiumis harjunud töökorraldusest, kus info toodi kandikul ette ja iga asi tuletati meelde. Ülikoolis tuleb ise väga palju huvi tunda, olla avatud ja teile pakutakse kõike, mida soovite. Pöörake vähem tähelepanu teemadele, mis võib-olla nii väga huvi ei paku, aga kontsentreeruge teemadele, mis teile on olulised. Nagu eelnevalt ütlesin, siis enne molekulaarbioloogia laborisse tulekut oli mu õppeedukus pigem madal. Aga kui sain hakata tööle teemadel, mis mind huvitasid, siis see kompenseeris kõik selle, mida pidin varasemate õpingute käigus kogema. Kõik kohustuslikud ainepunktid tuleb ära teha, aga tegeleda tuleb sellega, mis teid huvitab!

Õppekavade programmijuhiks olemine tundub üks keeruline töö, mis on selle juures kõige suurem väljakutse?

Kõige keerulisem osa on bürokraatia. Tuleb kirjutada aruandeid, anda atesteerimiskomisjonidele tagasisidet õppejõudude õpetamise kohta, jälgida, et kõik õppekava puudutavad punktid on täidetud ja vajadusel abistada õppejõude. Väga suur osa tööst on suhtlus tudengite ja õppejõududega, aga enamasti ollakse nõus minema kompromissile. Programmijuhi töö on jälgida, et üliõpilastele oleks võimalikult palju infot jagatud. Enamik programmijuhte Tartu Ülikoolis teevad seda kõike muu töö kõrvalt, seega peab samal ajal tegema teadustööd, kirjutama artikleid, andma loenguid. Kogu see kombinatsioon tööülesannetest teeb selle töö keeruliseks, kuid õppejõudude ja üliõpilaste poolt on tihti tunda ka tänulikkust. Ennast peab jagada oskama. Sest õhtu lõpuks on soov ju koju ka jõuda.

Jõudsimegi koduste teemade juurde. Kõik TÜMRI inimesed teavad, et sul on kuldsed käed, kui on midagi tarvis ehitada või parandada. Kodus oled sa kõik enda kätega teinud. Kuidas oled seda õppinud ja kes on olnud eeskujuks?

Minu lapsepõlv möödus nõukogude aja lõpus ja olen pärit mitte just kõige jõukamast perest, seega kõike, mida lapsena soovisin, ei olnud saada. Kui midagi kuskil oli olemas ja läks katki, siis tuli see ära parandada või ise uus valmistada. Isa oli mul ka selline veidi leiutaja tüüpi ja tema kõrval meeldis mulle palju vaadata, kuidas töötada mehhaanika ja elektroonikaga, mutrivõtmeid kätte anda. Siis ei olnud võimalusi nagu praegu, et lähen poodi ja ostan. Sealt sai alguse see, et kui midagi ei oska, siis hakkan ühest otsas minema ja vaatan kuhu välja jõuan. Mulle on ilmselt sündides kaasa antud oskus oma mõtteid käeliselt realiseerida. See emotsioon, mis tekib siis kui näen oma kätega tehtud tulemust on tohutult võimas. Kui poest asja ostan, siis seda tunnet ei teki.

Kas on mõni selline töö, mida sa ei oska teha? Oled ju hea kokk, automehhaanik, ehitaja, oskuste nimekiri on väga pikk…

Kindlasti on töid, mida ma ei oska. Aga ma rõhutan, et kõik on motivatsiooni küsimus. Kui ma võtan endale pähe, et ma tahan seda tööd või tegevust teha, siis on see minu jaoks väljakutse. Küsin endalt, et kas tõesti saab olla võimalik, et ma nüüd selle või tollega hakkama ei saa ja teen nii kaua, kuni saan valmis. Selline enesemotivatsiooni oskus on mul avaldunud väga varakult. Aga ma ei võta enamikku nendest tegevustest kohustustena, vaid kui hobi – see aitab elus toime tulla.

Lapsepõlvest on meeles veel see, et kogu aeg tehti maatööd. Kevadel kartuli mahapanek ja sügisel kartulivõtt, suvel heinategu ning aastaringne loomade talitamine nii enda kodus kui vanaema juures on mõned näited. Seega selline tegutsemise harjumus on väikesest peast kaasa õpitud. Pean tunnistama, et kui ma juba pool tundi olen niisama istunud, siis hakkan ennast kasutuna tundma ja endale tegevust otsima.

Erinevate tegevuste praktiseerimine aitab ka probleeme lahendada. Näiteks ehitustöö ajal aju puhkab teistest asjadest ja niiviisi olen väga palju välja mõtelnud, kuidas lahendada küsimusi näiteks teaduses või pereelus. Teine koht, kus aju puhkab ja hakkad tööalaseid mõtteid teise pilguga vaatama on laupäeva õhtul saunas. Ega vist päris lõpuni oma aju välja lülitada ei olegi võimalik. Ikka mõtlen kas töö- või pereasju, isegi kalal käies.

Kuidas sinust sai kirglik kalamees ja mis on kõige suurem kala, mille oled püüdnud?

Kalal hakkasin käima juba lapsepõlves, sest vanaema juures oli jõgi 300 meetri kaugusel. Suviti oli tavaline, et hommikul ärkasin vanaema tehtud pannkookide lõhna peale. Siis kui kõht täis, kaevasin ussid ja läksin kalale. Hiljem olid söögiks needsamad püütud kalad, mis vanaema kohe valmistas.

Enne ülikooli jäi kalal käimisega väike vahe sisse, kuid molekulaarbioloogia laboris ootasid mind ees aktiivsed kalastajad Aivar Liiv ja Lauri Peil ja huvi tekkis taas.

Pikkuselt kõige pikem kala on olnud peaaegu meetrine haug Ahja jõest. Selle mass oli 4,5 kg. Aga kõige suurem kala massi poolest on olnud 6-kilone koha Emajõest. Pikkust oli tal umbes 80 cm. Sellega on huvitav lugu: läksime sõbraga esialgu hoopis ööklubisse, kuid õige pea mõtlesime, et seal pole midagi teha, lähme parem kalale. Ja nii enne hommikut see koha tuli.

Viimasel ajal olen jälle vähem kalale jõudnud, aga aeg-ajalt ikka käin ja vahel võtan poja kaasa. Eks lapsega koos peab rohkem jälgima, et tal ka kala võtaks, muidu kaob huvi ära.

Räägime isadusest. Meie intervjuu satub isadepäeva lähedusse. Millise isana ennast näed?

Ma arvan, et olen rohkem suunav isa. Kardan, et liiga range isegi. Selles suhtes me abikaasaga täiustame üksteist, tema on pehmem. Mina olen nõus juhendama, ette näitama, kõrval olema, aga töö tuleb ise ära teha. Selles suhtes olen isana kärsitu ja see on üks valdkond, mida olen enda juures proovinud parandada. Arvan, et lapsed võiksid üsna varakult selgeks saada, et elu ei ole tegelikult väga lihtne ja pead olema ise enda eest väljas. Isana oleks ju mugav nende eest mõni asi vahel ära teha, kuid sellega ma lükkaksin edasi teadmist, et maailm on tegelikult teistsugune ja tulevikus ei tule mitte keegi asju nende eest tegema.

Laste saamine on olnud igal juhul elumuutev kogemus. Kui esimene laps sündis, siis mõistsin, et nüüd on kõik teistmoodi ja peangi olema eeskujuks. Õppetunde on olnud palju ja kindlasti tuleb neid veel. Usun, et kui lapsed ühel hetkel suured, oma elu peal ja saavad hakkama, siis võin isana tunda, et olen õnnestunud.

Tänapäeval on paljude noorte pealt näha õpitud abitust, aga see ei teki üleöö, vaid sellise olukorrani jõutakse. Kui me ei sunni lapsi ise midagi tegema, siis nad jäävadki ju nendest oskustest ilma ja hiljem tulevad ainult vanema käest raha küsima või siis paluma, et teised nende kohustusi täidaksid. Aga lapsevanemaks olemine on tegelikult meekonnatöö. Ja alles tagantjärgi saame olla targad, kas tegime õigesti.

Lapsed on mind kindlasti palju vaimselt õpetanud. Pean tunnistama, et kuigi hoian üldiselt väga konkreetset joont, siis eks aeg-ajalt suudavad nad mind ikka ümber sõrme keerata. Ma arvan, et see variant on parem, et olen pigem range isa, kes aeg-ajalt annab järgi. Palju keerulisem on see, kui ollakse pigem osavõtmatu või liiga leebe ja siis ühel hetkel ollakse väga ranged.

Enda laste mõistmine paneb mind kindlasti mõistma ka üliõpilasi, kes mu jutule tulevad. Kui varasemalt sain vaadata maailma ainult enda vaatevinklist, siis nüüd näen, et on väga erinevaid isiksusi, kelle mõttemaailm võib sinu enda omast väga erineda. Me ei saa valida endale lapsi ega lapsed ei saa valida endale vanemaid. Niisama lihtsalt ei saa valida ka enda kooli- või töökaaslasi. Oleme kõik väga erinevad isiksused ja edu võtmeks on leida toimiv süsteem teistega koos eksisteerimiseks siin maailmas. Olgu siis isana perekonnas, kollektiivi liikmena tööl või lapsena siin maailmas, mida ta alles avastab. Elu koosneb valikutest, aga valikud sünnivad tihti juhuslikult ja iga uus juhus annab alati uue võimaluse, kuid peab oskama neid võimalusi näha ja olema valmis nende realiseerimiseks tööd tegema.

Kokkuvõttes pean tõdema, et minu elu on olnud üks juhuste rada. Võimalusi tuleb märgata ja neist kinni haarata. Pean tunnistama, et ma senimaani täpselt ei tea, mida ma elus lõpuks teha tahan, aga ma teen seda, mis tundub huvitav. Vaatan kuhu välja jõuan ja mis võimalusi juhus mulle ette annab.

Loo tunnuspildil on Margus Leppik molekulaarbioloogia laboris tõmbekapi all eksperimenti läbi viimas 5.02.2013 (foto: Aivar Liiv)

Intervjuu Margus Leppikuga viisid läbi novembris 2021 Teele Eensaar (TÜMRI projektijuht) ja Ermo Leuska (TÜMRI kommunikatsioonispetsialist).