See, et TÜMRI-sse geenitehnoloogiat tulevad õppima ärksa vaimuga noored, on teada fakt. Erakordne on aga see, kui mõni neist osutub niivõrd säravaks täheks, kes teistele enda tegevustega suureks eeskujuks on ja mitmest juhirollist sõltumata samal ajal väga tasakaalukaks ja kindlalt kahe jalaga maa peal olevaks jääb. Suur rõõm on lugejatele lähemalt tutvustada silmapaistvat inimest, võrratut noort juhti ja teaduse populariseerijat – Marcella Polverinot!
Avalikkusele on Marcella täna kõige rohkem tuntud kui Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi (BÜS) värske president. See roll sobib talle kui valatult, sest niipea kui Marcella ruumi astub, tekitab ta enda soojuse ja asjalikkusega hetkega õige atmosfääri, kus kõik edasine justkui võluväel toimib. Kuna igasugune juhtimine algab inimestega suhtlusest, siis seda näib Marcella valdavat erakordse kergusega.
Kuid BÜS-i presidendi roll pole ainus – samal ajal vastutab ta Rändava Bioklassi koordineerimise eest ning seda juba mitmendat aastat. Tema käe alt käib läbi kogu infovahetus, mis viib seda 2013. aastal TÜMRI ja Thermo Fisher Scientific poolt ellu kutsutud mobiilset bioklassi rõõmustama kooliõpilasi üle kogu Eesti ligi paarkümmend korda õppeaasta jooksul. Lisaks sellele on Marcella Tartu Tähetornis haridusprogrammide kuraator, pidades seal loenguid oma lapsepõlvehobist – astronoomiast. Samuti tutvustab Tartu Ülikooli muuseumis kooliõpilastele loodusaineid sh kriminalistikateemasid.
Tundub juba piisav ühe kolmanda kursuse geenitehnoloogia bakalaureusetudengi jaoks, kes on enda kõrvalerialaks valinud veel psühholoogia? Mitmekülgse inimesena jätkub Marcellal tegevust mujalgi – töö- ja koolivälisel ajal tegutseb Marcella aktiivselt abipolitseinikuna! Lisaks mängib saksofoni Tartu Ülikooli akadeemilises puhkpilliorkestris Popsid. Tegevuste ja hobide nimekirja võiks veel jätkata, kuid püüame mõista, mismoodi Marcella tänase aktiivse eluni jõudis ja kas ta on kogu aeg selline teerajaja olnud?
Marcella, istume praegu TÜMRI seminariruumis ja Sul on käimas kolmas bakalaureuseaasta geenitehnoloogia õppekaval. Lõpetasid Tallinnas Kadrioru Saksa Gümnaasiumi. Kas juba seal õppides aimasid, mis suuna valid ja et Sinust võiks laiapõhjalise organisatsiooni juht?
Sugugi mitte! Olin gümnaasiumiajal ja põhikoolis pigem tagasihoidlik ja ei arvanud kunagi, et mulle võiks sobida juhiroll. Arvasin, et mul pole seda „juhipisikut“ ja kõik see, kus olen praegu, on tulnud mu juurde ülikooliajal.
Peale gümnaasiumit ma ei astunud kohe ülikooli, vaid võtsin teadlikult ühe aasta pausi, et selgusele jõuda, mida ma teha soovin. Tegelikult päris paus see ei olnud, õppisin aasta jooksul kutsekoolis kondiitriks! Ma olin küll varem kuulnud geenitehnoloogiast, aga arvasin, et seda sellisel kujul nagu mina soovin Eestis ei õpetata – eksisin tookord.
Ma olen väga õnnelik, et sellise rahulikuma aasta enne ülikooli võtsin, sest see võimaldaski mul rahulikult mõelda ja edasisi plaane teha. Olles kuskil pool aastat enne sisseastumisperioodi algust kamminud läbi Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli kodulehed, leidsingi, et minule sobiv eriala on Tartu Ülikoolis olemas ja kohe tekkis soov, et „Wow – sinna ma lähen!“.
Kuidas jõudsid Rändava Bioklassi ja BÜS-ini?
Kohe esimesel kursuse alguses saadeti tudengitele kiri, et Rändav Bioklass otsib uusi liikmeid ja kirjeldati, et see on see koht kus „käpp labori teemadel valgeks saada“. Kuna õpingute alguses on palju üldaineid, siis tundus selline pakkumine ahvatlev ja tagantjärgi tunnen, et see oli erakordselt õige otsus. Just „Rändav“ (nii kutsutakse lühendatult omakeskis Rändavat Bioklassi) oli see, mis andis aimu, et olen õiges kohas! Arvan, et mitmed noored kahtlevad esimese kursuse jooksul, kas see on ikka õige eriala, mille nad on valinud. Minu kursuselt kõik need, kes liitusid „Rändavaga“, jäid kursusele püsima just tänu sellele!
Edasi läks kõik väga hoogsalt. Sama aasta detsembris tegid tollased Rändava Bioklassi koordinaatorid Katariina Kordemets ja Andres Reintam mulle ettepaneku asuda uueks koordinaatoriks, sest olin neile silma jäänud. Varasemalt oli koordinaatoreid kaks, kuid kuna mu alustamise aeg oli mõjutatud Covidi piirangutest, siis tundsin, et suudan ka üksinda ülesandeid täita. Nüüd olen selles ametis juba kolmandat aastat ja varsti tuleb aeg mul endal ametipost üle anda.
Alguses olin küll kahtleval seisukohal, sest nagu eespool mainisin, arvasin, et minus ei ole seda „juhipisikut“. Aga siis tegin oma mõttemaailmas kannapöörde! Otsustasin, et lasen lahti oma uskumustest ja PROOVIN! Ma polnud mitte kunagi varem midagi juhtinud ja see kõik tundus mulle väga tume maa, aga tänasel päeval leian, et see oli parim otsus. Selle aja jooksul olen ise väga palju arenenud ja saanud palju erinevaid kogemusi. Igapäevaste tööülesannete hulka hakkasid kuuluma Rändava Bioklassi tiimi haldamine, külastuste organiseerimine, pidev inimestega suhtlemine – asjad, millega varem polnud kokku puutunud. Õnneks on mul olnud suurepärane meeskond! Kogu Rändava Bioklassi seltskond on praegu üks särasilmne punt, kes leiavad ise lahendusi ja otsivad ühiseid aegu, et pakkuda kooliõpilastele parimat elamust.
Aga Bioteaduste Üliõpilaste Selts – kas selle liikmeks astusid samuti kohe õpingute alguses?
Jah, BÜS-iga liitusin samuti esimesel kursusel. Läksime mitme kursusekaaslasega koos kohe septembri alguses ja kõik meie lennust on siiamaani väga aktiivsed. Enamasti ongi nii, et kes on juba Rändavas Bioklassis, need on ka BÜS-is. Liitusin hariduse töögrupiga ja sain aimu organisatsiooni toimimisest. Plaani BÜS-i juhtima hakata mul küll alguses ei olnud, kuid kui ettepanek kandideerimiseks tuli, siis… (Marcella naerab!) Siis alguses ikka kahtlesin jälle, kuid meenutasin enda eelmist edulugu ja mõtlesin, et selliseid võimalusi elus palju ei tule ja ütlesin JAH!
On esmakordne, et samal ajal juhib BÜS-i ja Rändavat Bioklassi sama inimene. Kuidas sellega toime tuled?
Alguses muidugi pidin mõtlema, kuidas neid kahte tegevust paralleelselt teha, aga tegelikult on sellist asja väga kift teha! BÜS-is ei otsusta ma üksinda. Meil on viieliikmeline juhatus, kus kõik koos on juhirollis. Juhtkond juhib töögruppe ja töögrupi liikmed tegutsevad juba omas taktis. Lisaks antakse ka tavaliikmetele alati võimalus kaasa lüüa, et kõik saaksid end vajalikuna tunda.
Bioteaduste Üliõpilaste Selts on organisatsioonina Rändavast Bioklassist juba üks aste kõrgem oma mahu ja tuntuse poolest, seega selle juhtimine on vastutusrikkam. Kuid samas saame teha otsuseid ikkagi vabamas vormis ja õppida juhtimist, ilma et peaksime muretsema liiga suurte tagajärgede eest, mis tuleksid kaasa näiteks ettevõtet või ülikooli juhtides.
Hea on see, et presidendina saan ise paika panna juhtimisstiili (kooskõlas teiste juhatuse liikmetega). Keegi ei ole meile otseselt ette öelnud, kuidas peab asju tegema ja see ongi väljakutse! Minu jaoks on juhina olulisim küsimus see, kuidas hallata nii suurt seltsi, et kõigil oleks seal hea olla ja kõik oleks motiveeritud. Et ka tavaliikmed, kes üheski töögrupis ei osale, tunneksid, et nad oodatud ja hoitud.
Tihti on BÜS-i president ametis ainult ühe aasta, kuid seltsi põhikiri lubab samal inimesel president olla kuni kolm aastat. Kas kandideerid ka teiseks ametiajaks?
Ma ei ole veel otsustanud, kuid see on võimalik. Ma arvan, et organisatsiooni seisukohalt oleks hea, kui üks juht on ametis kaks aastat, sest esimesel aastal läheb tükk aega sisse elamiseks. Kui oled esimese aastaga meeskonnast ja selle toimimisest ülevaate saanud, siis teisel aastal saad juhina efektiivsemalt tegutseda. Siiski kandideerida saavad kõik, seega on põnev jälgida, kes tegelikult presidendiks saab.
Sa töötad lisaks ülalmainitud ametikohtadele ka Tartu Ülikooli muuseumis, oled Tartu Tähetornis haridusprogrammide kuraator. Mis ülesanded Sul seal on ja kas õpetamise pisik on Sulle kuskilt perekondlikult kaasa antud?
Jah, olen seal poole kohaga seal tööl ja korraldan hariduslikke programme koolidele, laagritele – lasteaialastest gümnaasiumini. Kõigepealt peame külastajatele väikse loengu, kas siis astronoomia või geograafia või füüsika teemal. Ma olin seal varem spetsialiseerunud astronoomiale, kuid nüüd annan ka teisi loenguid. Astronoomia huvi oli mul juba lapsena, mulle osteti lausa teleskoop, kuid nüüdseks on teised huvid peale tulnud ja vabal ajal enam sellega ei tegele. Kuid lisaks loengutele saame tähetornis ka meisterdada nooremate lastega. Gümnaasiumiõpilastele on seal saadaval ka põhjalikumad füüsikaprogrammid.
Õpetamispisikut mul kuskilt varasemalt kaasa võtta polnud. Kõik sai minu jaoks alguse Rändavast Bioklassist. See hetk, kui seisad tahvli ees ja räägid õpilastele molekulaarbioloogiast – just siis saad ise aru, kui äge see on midagi sellist edasi anda!
Teaduse populariseerimine on andnud mulle väga palju. Saan ise areneda ja ka teistele kasulik olla. See toidab mu sisemist motivatsiooni, mis võimaldab tegutseda korraga mitmeid rindel.
Su kõrvalerialaks on valitud geenitehnoloogia kõrvale psühholoogia? Kas õpingud on andnud ka teadmisi, kuidas ennast vaimselt tugevana hoida sellise töökoormuse juures?
Absoluutselt. Psühholoogia on mind alati väga huvitanud. Ma olen andnud loenguid, kuidas näiteks õppimise protsess ajus toimub. Töötasin kunagi sellises ettevõtmises nagu Psühhobuss ja seal tegelesime teaduspõhise psühholoogia populariseerimisega – sihtgrupiks koolilapsed ja noored üldisemalt. Seal sai selgitatud näiteks, kuidas õppimist/töötamist enda jaoks mugavamaks muuta. Ühele sobib üks tehnika ja teisele teine, kuid hea on teada, kuidas aju tasemel õppimisprotsess toimub ja õpitu salvestub/kinnistub.
Arvan, et kõige olulisem asi vaimse tervise säilitamise juures on positiivne mõtlemine. Tuleb tekitada ja hoida julgust ja eneseusku ning sammhaaval liikuda eesmärkide suunas. Ma olen enda peal teinud „katseid“ (taaskord tekib Marcellasse naerusuine elevus), et milline on minu võimekuse piir. Võtad endale kohustusi juurde ja siis ühel hetkel adapteerud. Tagasi vaadates tundub, et ei olnudki asi üldse nii hull. Tuleb lihtsalt teatav plastilisus saavutada.
Kindlasti soovitan vältida mõtteviisi, et „kõik on inimesel kaasa sündinud ja muutused ei ole võimalikud“. Vastupidi! Nii vaimses võimekuses kui spordis tuleb teha tööd ja ennast treenida ja olla julge muutusi vastu võtma. Just julgus ja eneseusk viis mind uute väljakutsete vastu võtmiseni. Samuti see ülalmainitud positiivne mõtlemine – kui seda ei ole, siis ei tule ka tahet midagi teha. Võtad julguse kokku, proovid ära ja vaatad mis sellest välja tuleb. Kui usud, et kõik läheb hästi, siis lähebki!
Väga oluline komponent on RÄÄKIMINE. Oma mõtete jagamine. Kui tunned, et on suur stress, siis seda enda sees hoida pole kasulik. Näen seda organisatsiooni juhina iga päev, et mõnel on seepärast raske, sest nad ei jaga oma muresid. Julgus rääkima tulla on hästi individuaalne, kuid piisab kui ütled ühe märksõnagi, et ma praegu sellega ei jõua tegeleda – siis saavad teised infoga arvestada. Jagatud mure on pool muret. Aga enda sees mure hoidmine viib liigse stressi kuhjumiseni.
Teine ülioluline aspekt on UNI. Bioloogiat ja psühholoogiat õppinuna tean põhimõttelisi molekulaarseid mehhanisme, kuidas aju toimib ja magamatusest pole kellelgi kasu. Juba eesti vanasõna ütleb, et hommik on targem kui õhtu ja selles on tõde sees, sest uneajal aju vabastab end toksiinidest, mis ei lase selgelt mõelda.
Kuna ajuga seotud teemad on mulle hingelähedased, siis arvan, et ka magistrantuuris tahaksin õppida midagi, mis on seotud neurobioloogiaga.
Marcella – Sa annad nii palju ühiskonnale. Kuidas Sa abipolitseinikuks said ja mida Sa seal täpsemalt teed?
Päris kõiki detaile, mida me abipolitseinikena teeme, avalikkusega jagada ei saa, aga mind võib tõepoolest näha nii patrullis kui ka teistes positsioonides, kus abikäsi vaja on.
Kui aus olla, siis enne Tartu Ülikooli astumist kaalusin ka Sisekaitseakadeemiasse politseinikuks õppima minna, tegin isegi avaldused ära. Kuigi otsustasin õpingutes Tartu kasuks, siis see pisik jäi alles ja tundsin, et Tartu on just paraja suurusega linn, kus abipolitseinikuna tegutseda. Koolitus kestis 2-3 kuud ja seejärel olen olnud ametis – suviti rohkem, talviti vähem.
See on olnud tohutult suur eneseareng. Olen läbinud nüüdseks põhjaliku väljaõppe, oskan enesekaitset ja palju muudki! Selles ametis saan väga palju panustada ja seda täpselt nii palju kui soovin ja jõuan.
Aga saksofon? Sport? Tean, et tegeled ka sellega? Kui palju jääb aega lõputööga tegelemiseks – oled hetkel kolmandal kursusel ja lõpetamine varsti paistab.
Jah, tõesti – tegelen palju ka hobidega! Spordist avastasin sel suvel enda jaoks poksi ja mängin ka tennist. Saksofoni olen õppinud muusikakoolis seitse aastat ja praegu mängin tenorsaksofoni Tartu Ülikooli akadeemilises puhkpilliorkestris Popsid. Proovid on kaks kord nädalas ja esinemisi on ka tegelikult väga palju.
Enda lõputööga juba tegelen samuti aktiivselt. Läksin laborisse teise aasta alguses ning valisin endale sobiva uurimisgrupi Biomeedikumis. Teen katseid molekulaarpatoloogia laboris juhendaja Liis Haljasmägi käe all. Sinna jõuan kaks-kolm kord nädalas ja uurin esimest ja teist tüüpi interferoonide rolli luupuse haigetel.
See kõik, millest räägid tundub ilmselt nii mõnegi kaastudengi jaoks väga hullumeelne. Mis on Su soovitus neile, kes palju vähemaga igapäevaselt õpingute käigus rinda pistavad?
Esimene, mida soovitan, on enne mõelda enda peale ja alles siis raha teenimise peale. Paljudel praegustel tudengitel on soov kiiresti ülikool ära lõpetada ja siis raha teenima asuda. Aga tasub küsida, mida tegelikult ise teha soovitakse. Rändava Bioklassi koordinaatorina näen, et nii palju saab ära teha vabatahtlikkuse alusel kui soov tuleb südamest. Ja seeläbi leitakse ka enda eesmärk (ja ka raha!) tulevikuks. Ehk siis prioriteetide järjekord on oluline.
Teiseks, soovitan inimestega rääkida! Näiteks kui värskel tudengil on vaja leida lõputöö juhendaja, siis soovitangi koputada selle konkreetse huvipakkuva professori ukse peale ja julgelt oma mõtetest rääkida. TÜMRI-s on kõik tõesti sõbralikud. Mulle üldse tundub, et praegu on tudengite ja instituudi vahelises suhtluses väga hea aeg, üha rohkem kuulatakse tudengeid ja kindlasti on BÜS-il selles oma roll.
Kolmas asi, mida ise praktiseerin on see, et kui kuskil on mingi ebakõla või konfliktilaadne seisund, siis nõuab see eelisjärjekorras lahendust. Olgu siis tööalaselt, koolis või perekonnas – pinged vajavad lahendamist, et saaks teha edasisi valikuid selge peaga.
Sinu vastustest kumavad läbi just need põhjused, mis teevad Sinust hea juhi, Marcella! Inimeste kuulamine, nendest hoolimine ja laia pilti arvestavad soovitused.
Soovime kogu TÜMRI poolt Sulle edu ja jaksu tulevikuks ning üks viimane asi meie intervjuu lõpetuseks: Kui kauges, veel määramata tulevikus siiakanti satud, siis tule kindlasti külla! Ootame Su motiveerivaid esinemisi ka tulevastele tudengitele!
Aitäh! Tulen kindlasti! Seniks aga kohtume BÜS-i või Rändava Bioklassi korraldatud sündmustel!
Intervjuu kirjutas salvestuse põhjal kokku Ermo Leuska, TÜMRI kommunikatsioonispetsialist.
Blogiloo ettevalmistamisel ja salvestamisel olid abiks Teele Eensaar, TÜMRI projektijuht ja Ines Pütsepp, TÜMRI kommunikatsioonispetsialist
Intervjuu toimus 17.10.2023 Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudis.
Blogiloo tunnuspilt on tehtud Õpilaste teadusfestivalil, aastal 2022 (Foto: Andres Teiss)