Tänase TÜMRI blogiloo fookuses on üks meie instituudi särav teadlane, kes vaatamata oma noorusele on jõudnud juba maailmas omajagu kontakte luua ning viljakale teaduspinnasele palju jälgi jätta – jäädes inimesena kahe jalaga maa peale ja isikuomadustelt tagasihoidlikuks. Teie ees on intervjuu TÜMRI kõige värskema kaasprofessori Hedvig Tammaniga.
Blogi avaldamise hetkeks on just toimunud 49. Tartu Maraton, mille täispika distantsi (63 km) Hedvig edukalt läbis. Entusiastliku spordisõbrana on ta suusatamisega tegelenud lapseeast saati, kui perega Tartu lähistel Vooremäe terviseradadel suusasammu harjutamas käis. Akadeemiaga sinasõber olev Hedvig on läbinud Tartu Ülikoolis isegi suusakursuse, kuid hobid kõrvale jättes on tema suhe ülikooli ja teadusega on laabunud vaat et sama libedalt kui profisportlase suusk tiitlivõistlustel.
Paar aastat tagasi Belgiast järeldoktorantuurist Eestisse tagasi pöördunud Hedvig Tamman pälvis hiljuti maineka EMBO installatsioonigrandi. See on noore teadlase jaoks väga suur tunnustus. Ühelt poolt annab saadud grant võimaluse panna alus isiklikule uurimisgrupile, teisalt on äärmiselt oluline ka uute kontaktide võrgustik, millele värske EMBO grandisaaja juurde pääseb. Mõistagi on antud grant vaid üks verstapost põneval teaduse kiirteel, kuid selleks, et avada senitehtu telgitaguseid ja aimata tulevikuplaane küsimegi Hedvigilt, kuidas ta on käesolevasse punkti jõudnud.
Hedvig, tänasel päeval on Su ametinimetus geneetika kaasprofessor. Kõlava nimetuse taga on palju põnevat, milllest rohkem teada saada sooviksime. Millest sai huvi geneetika vastu alguse?
Olles Tartust pärit ja elades üsna kesklinnas, siis käisin kesklinna lähedal Karlovas koolis (Tartu Karlova Gümnaasium, praeguse nimega Tartu Karlova Kool – toim.). Mulle väga meeldis sealne bioloogiaõpetaja Külli Praakli (tänase nimega Külli Maleva – toim.), kes sütitas minus huvi bioloogia vastu. Ema ütleb, et kui ma laps olin, siis alati jooksin mingite putukate järgi – ju see huvi siis kuskilt maast-madalast pärit on. Loodusega on mul tugev side, sest olen kõik oma suved veetnud maal ja looduse keskel.
Gümnaasiumisse läksin Treffnerisse (Hugo Treffneri Gümnaasium Tartus – toim.), valisin loodussuuna ja sealt tundus loogiline jätk, et lähen ülikooli edasi bioloogiat õppima. Seda, mis minust saada võiks, ma küll ei teadnud. Lihtsalt õppisin seda, mis mind huvitas. Mõned sugulased küll arvasid, et peaksin arstiks õppima, aga ma hetkegi ei kahetse, et just bioloogia eriala valisin. Aga geneetika juurde ja TÜMRI-sse sattusin nii, et võtsin geneetika praktikumi aasta varem kui ametlikult pidin (bioloogidel oli see kolmanda kursuse aine, samas geenitehnoloogia tudengitel toimus praktikum teisel õppeaastal). Sealt edasi viis tee juba geneetika õppetooli laborisse.
Mis seal praktikumis siis toimus?
Viimasel praktikumi päeval tehti kõigile tutvustus, et milliste teadustöödega üldse TÜMRI geneetika laboris tegeldakse. Üks toonastest praktikumi juhendajatest – Rita Hõrak – küsis minult, kas mul juba laborikoht on. Selleks hetkeks oli mind laboritöö tõmbama hakanud ja leidsin, et botaanikut minus ikkagi niipalju ei ole. Seega tundus pakkumine hea võimalusena. Kõnealune praktikum ja juhendajad mulle väga meeldisid ja meetodid tundusid sellised, millega hakkama saaksin, seega ei võtnud otsustamine väga kaua aega. Sisuliselt oli see juhus – kogu minu senises karjääris on juhusel väga suur roll. Ja kindlasti on paljuski juhuse nimi Rita, mille eest olen talle väga tänulik (Rita Hõrak on olnud Hedvig Tammani juhendaja nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõpingute jooksul – toim.).
Oled olnud õpingutes väga edukas. Gümnaasiumi lõpetasid kuldmedaliga, magistridiplom cum laude. Kas seadki alati sihid tulemuste suunas või tulenevad saavutused Sinu töökusest?
Ma töötan küll palju. See on üks minu omadustest, et olen loomult töökas. Aga ma ei ole töökas selleks, et saada head tulemust. Mulle meeldib see tunne, kui tean küsimusele vastust. Või kui ei tea, siis uurin välja. Siin mängivad isikuomadused rolli. Võtan loomulikult, et kui teen midagi, siis püüan seda mõista. Selleks, et ülikoolis hakkama saada nii nagu mina tahtsin, pidin reaalselt õppima. Seetõttu ei olnud ma õpingute jooksul kõige aktiivsem seltskonnahing, olin natukene tagasihoidlikum.
Peale bakalaureuseõpinguid oli magistrantuuri minek loogiline jätk ja kuna magistritöö põhjal oli ühe artikli materjal peaaegu olemas, siis otsustasin edasi õppida doktorantuuris. Mulle tundus toona, et isegi kui ma ei taha lõpuks teadusesse jääda, siis doktorikraadi tehes pole mul midagi kaotada, vaid ainult võita.
Kogu doktorantuuri aeg mulle väga meeldis. Meenutan seda kui toredat perioodi, mil oli hea tööd teha ja seda kõike suuresti tänu seltskonnale, kes tol hetkel laboris oli. Doktorantuur läks ladusalt ja sealt edasi, võin öelda, mängis taas kord juhus rolli.
Sa mõtled järeldoktorantuuri sattumist Belgiasse?
Jah. Nimelt minu doktorantuuri ajal käis TÜ tehnoloogiainstituudis külas professor Remy Loris Belgiast kellegi doktoritööd oponeerimas ja pidas ka külalisseminari. Rita oli parajasti puhkusel ja läksime kolleeg Andresega (Andres Ainelo – toim.) seminari kuulama. Meil nimelt oli selline uurimisobjekt, mida keegi teine kirjeldanud ei olnud ja mõtlesime, et äkki saame prof. Lorisega koostööd teha. Koostöö saigi alguse ja juba doktorantuuri keskel käisin tema Brüsseli Vaba Ülikooli laboris külas.
Belgias on täpsemalt kaks Brüsseli Vaba Ülikooli, üks prantsuskeelne ja teine hollandikeelne. Prof. Lorisel, kes töötas hollandikeelses ülikoolis oli kaks kuuba päritolu postdoc’i (järeldoktoranti). Üks, kellega tegin koostööd ja teine, kes oli just saanud kaasprofessori koha sealses prantsuskeelses ülikoolis. Juba siis, kui ma neil doktorantuuri ajal külas käisin ütles ta naljatledes, et kui Eestis doktorantuuri ära lõpetad, siis tuled minu juurde järeldoktorantuuri. Ja 2016. aastal, kui lõpetasin, siis kutsutigi mind sinna – detsembris alustasin tööd juba Belgias.
Seal on süsteem natuke teine kui Eestis – tudengid käivad laboris alles magistrantuuri teise aasta alguses ja ei ole seal väga pikalt. Ehk siis, laborites ei ole niimoodi tudengeid nagu meie TÜMRI-s harjunud oleme. Laborites töötavad doktorandid ja järeldoktorandid. Kui läksin sinna järeldoktorantuuri, oli töögrupis lisaks minule ja mu tööandjale veel ainult üks doktorant.
Kuidas Belgias elu-olu oli? Kas elamis- ja töötingimused on Eestist paremad?
Eestlasena on Belgias väga mugav olla, sest seal on suur eesti kogukond. Sealsete eestlaste kaudu leidsin ka esimesed elukohad. Kuid kindlasti on Belgias elada kallim kui Eestis.
Esimestel aastatel kulus mul töölesõiduks väga kaua aega. Prantsuskeelne Brüsseli Vaba Ülikool ei asu tegelikult Brüsselis vaid Charleroi linna lähistel, Valloonia piirkonnas. Et sinna saada, pidin igal hommikul kõigepealt sõitma pool tundi kas trammi või metrooga, et jõuda kohani, kust ülikooli poolt korraldatud buss viis meid instituuti, kus töötasin. Bussisõit võttis väga hea liiklusega aega 45 minutit, kuid enamasti rohkem kui tunni. Too buss sõitis Brüsseli vahet kaks korda päevas – üks kord hommikul ja üks kord õhtul.
Kui küsida ükskõik millise laboris töötanud inimese käest, siis kõik teavad, et katse paraku ei ole selline, et alustad hommikul kell üheksa ja täpselt kella kuueks saab läbi. Laboritöö suhtes oli selline piiratud graafik väga ebamugav. Samas lähemale kolida polnud ka mõtet, sest too instituut asus täielikult prantsuskeelses tööstuspiirkonnas. Omal käel veidi prantsuse keelt õppisin, kuid sellest keeleoskusest poleks kindlasti piisanud.
Paar esimest aastat olidki kõik tööpäevad sellised, et kogu aeg kulus tööle minemise, tööl olemise ja töölt tulemise peale. Samas üks pluss siiski oli: töökoha lähedal asus Ryanair’i lennujaam ja üksvahe läks reedeti kell 17 lennuk Riiga. Siis liikusid ka bussid Tartu-Riia vahel tihemini ja mugav oli Eestis käia.
Siis aga juhtus, et sõbrad TÜMRI geneetika õppetoolist, Hanna ja Andres (Hanna Ainelo ja Andres Ainelo – toim.) tulid ka Brüsselisse, samasse instituuti, samasse gruppi. Natuke minu soovitusel, natuke mu kunagise kuubalasest koostööpartneri soovitusel.
Otsustasime koos Hanna ja Andresega esialgu ühise elukoha leida. Uus korter asus bussipeatusest 3-4 minuti kaugusel, mis tegi elu juba palju lihtsamaks. Ja umbes aasta aega hiljem saabus VABADUS, sest siis kolis meie labor Brüsselisse, umbes 10 minuti kaugusele kodust. Meie ülikoolil olid mõned instituudid siiski ka Brüsselis ja sealses keemiainstituudis me uued ruumid saime. Selline lühikese jalutuskäigu kaugusel asuv töökoht on Brüsseli-suguses linnas täielik haruldus.
Hiljem vahetasin veel kord elukohta ja siis jäi labor umbes 30 minutilise jalutuskäigu kaugusele, aga mulle väga meeldis kõndida hommikuti tööle ja õhtul tagasi, sest see aeg võimaldas täielikku ümberlülitust. Kodutee viis läbi ühest suurest pargist, kus elasid näiteks oravad ja vöötoravad.
Kas siis tekkis ka rohkem vaba aega, et tegelda millegi muuga peale töö?
Kindlasti. Kui meie labor kolis Brüsselisse, siis hakkasin käima laulmas kohalikus eesti kooris. Ma olen terve elu koorides laulnud. Minu jaoks oli väga oluline, et oleks mingi seltskond, kellega veeta töövälist aega. Proovid olid küll ainult kord nädalas, kuid laulmine andis hea võimaluse käia Brüsselis Eesti esinduses.
Samas olin teiste sealsete eestlastega võrreldes väga erineva taustaga. Kui enamasti kohtab Brüsselis Eestist pärit poliitikuid, ametnikke, tõlke, juriste või siis neid, kes on abielludes Brüsselisse sattunud, siis Eesti teadlasi, eriti biolooge rohkem ei olnud. Sellegipoolest sain kõigiga hästi läbi. Sealne eesti kogukond korraldab eesti kultuuriõhtuid: jõulude ajal, vabariigi aastapäeval, emadepäeval, jaanipäeval jne. Käisime tihti kooriga sealsetel sündmustel laulmas. Brüsselis toimusid vahetevahel ka eestikeelsed jumalateenistused, mida viis enamasti läbi Jaan Tammsalu (EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja ja Tallinna praostkonna praost).
Ka sportimisega sain Brüsselis jätkata. Kuna seal lund ei ole, siis käisin rohkem jooksmas. Brüsseli pargid andsid selleks suurepärase võimaluse. Mulle meeldib rohkem individuaalsport, sest aeg, millal midagi teha saan, on piiratud. Meeldib see, et kui tahan, siis panen tossud jalga ja lähen!
Ühtekokku viibisin Belgias viis aastat. Alguses läksin plaaniga olla 2+1 aastat. Kuid siis kirjutasin Marie-Curie postdoktorandi granditaotluse, mis sai hea tulemuse. Seda uurimisgranti ma küll ei saanud, aga Brüsseli Vaba Ülikool andis omapoolse rahastuse neile, kes said üle teatud lävendi. Lisaks taotlesin veel FNRS’i käest (Fonds de la Recherche Scientifique – National Fund for Scientific Research) 3-aastase järeldoktorantuuri teadusrahastuse. Kui see grant läbi sai, siis oleks olnud võimalus jääda edasi Belgiasse, kuid teadsin alati, et tahan Eestisse tagasi tulla!
Oled nüüd Eestis tagasi. Kuidas tundub – kas midagi on viie aasta jooksul kardinaalselt muutunud või kas vaatad nüüd Tartut teise pilguga?
Ikka on muutunud, aeg läheb edasi. Ma tunnen, et Belgias käimine tegi mind avatumaks. Muidu kirjeldasin ennast kui tagasihoidlikku inimest, aga seal olin sunnitud olema rohkem avatud. Eks selle suurema avatusega olen nüüd Tartus tagasi. Aga muidu – Tartu kui selline on ikka sama. Saadki jalutuskäigu kaugusel igal pool käia. Rüütli tänav on samasugune, isegi kui toidukohad muutuvad.
Suurim erinevus Brüsseli ja Tartu vahel on see, et Belgia asub Euroopa keskel ja võimalusi on võrratult rohkem. Selles suhtes on Eesti ja Tartu ikkagi kaugel ülejäänud Euroopast. Mitte inimeste suhtumiselt, vaid otseses mõttes igapäevaste võimaluste poolest. Belgias ei ole mingi probleem olla oma uurimisgrupiga rahvusvaheline – meie grupis olid kolm eestlast, leedukas, hispaanlasi, kaks belglast (üks flaam ja teine Vallooniast) ja lisaks kuubalased. Belgia lihtsalt on kättesaadavam kõigile ja loomulikult ka teadlastele atraktiivsem sihtkoht.
Nüüd, kui olen ise oma uurimisgruppi loomas, siis sooviksin olla samuti võimalikult rahvusvaheline, tuua siia suurepäraseid teadlasi, kuid pole kindel, kas see kohe alguses õnnestub. Inimene, kes tuleb Eestisse tööle peab olema selleks motiveeritud. Olgu selleks siis üliäge grupp, kõrgendatud palk või mingi lisamotivatsioon. Selles suhtes on Belgia kindlasti doktorandi ja postdoc’i jaoks atraktiivsem kui Eesti. Me jõuame ehk ühel hetkel järele küll, aga see võtab aega.
Küll aga proovin esialgu leida häid kontakte lähiriikidest, Lätist ja Leedust. Nende töökultuur on meiega sarnane ja Eesti on neile atraktiivne sihtkoht. Muide, ma ise olen vere poolest veerand-leedukas!
Kas räägid ka leedu keelt?
Väga vähe. Õppisin küll Tartu ülikoolis kaks kursust leedu keelt. Praeguseks on perekondlikud kontaktid Leeduga jäänud väiksemaks, sest vanemat põlvkonda enam ei ole – mu isa ema oli leedulanna, pärit Kaunase lähedalt. Lapsepõlves käisime ikka suviti Leedus. Tänasel päeval, kui on näiteks Leedu Vabariigi aastapäev, siis sööme Leedu maiustusi ja sööme Leedu roogi. Tunnen endas kindlasti vajadust sidet Leeduga hoida. Ma lähen nüüd sel kevadel Leetu kohtuma ühe sealse labori grupijuhiga, kes sai samuti EMBO grandi. Meie uurimisteemad natukene kattuvad ja loodan nendega koostööd teha.
Kuidas kirjeldad töökaaslasi TÜMRI-s ja Brüsselis?
Mul on töökaaslastega alati VÄGA vedanud! Püüan alati vaadata, kuidas saaks grupi sees ja grupiväliselt üheskoos paremini. Brüsselis grupijuht vaatas samuti alati, kuidas oleks võimalik koostööd teha. Sama mõttemaailma püüan ka oma grupis hoida. Usun, et olen selle omaduse saanud külge Ritalt, kes on olnud bakalaureuseõppest alates mu juhendaja. Koostöö on väga oluline!
Meie intervjuu aeg satub lähestikku päevale, mil tähistatakse „Naised teaduses“ päeva. Kolm suurt LT instituuti on täna naiste poolt juhitud. Pole ilmselt kaugel ka see aeg, kui Tartu Ülikool saab endale naisrektori. Kas see võiksid olla Sina?
Ma ei ole päris kindel, et minus on nii suurt tahet nii kõrgele jõuda. Mu eesmärk on teha sellist tööd, mis mulle meeldib, ja kui see viib mind kuhugi edasi, siis viib. Ma tahaksin olla hea teadlane, sõltumata soost. Ja ka enda gruppi tahaksin võtta parima kandidaadi, sõltumata sellest kust ta pärit on või mis soost ta on. TÜMRI-s näiteks mu kõrval on enamasti naised, paljudel teistel erialadel on tihti rohkem mehi. Usun, et meie kõigi eesmärk võiks tegelikult olla see, kuidas olla parem inimene siin ühiskonnas.
Hedvig, Sa oled erakordne teadlane! Tundub, et Sa lased võimalustel enda juurde tulla ja valid õige tee südame järgi, isegi kui see tundub juhusena.
Ma olen seda meelt, et kui ikka uks on kõrval lahti, siis ei tasu läbi seina minna. Ja need valikud on toonud mind siia, kus ma praegu olen. Täna olen oma elu sidunud akadeemiaga, kuid tegelikult ei sea ma endale piire. Tahaksin lihtsalt teha asju, mis mulle meeldivad. Siiski, et oma töös edukas olla, pean end tagant sundima – kui mugavalt istuma jääda, siis jäädki istuma.
Aga valikute tegemisel olen ma enne omajagu kaalunud ja siis otsustanud, isegi kui tagantjärele näib kõik juhuslik. Teadlane kindlasti peab kahtlema, aga peab ka enesekindel olema!
Teadustöö kõrvalt jääb Sul aega ka hobideks? Sporti ja laulmist juba põgusalt puudutasime. Kas käid ka võistlemas ja millega Sa veel vabal ajal tegeled?
Jah, püüan käia regulaarselt jooksmas, võimalusel mitu korda nädalas, sõltuvalt tahtmisest 8-15 km korraga. Talvisel ajal jooksen vähem – siis suusatan. Olen osalenud ka rahvaspordiüritustel, läbinud nii pool- kui täismaratone. Brüsselis olles osalesin kahel täismaratonil, kokku olen neid jooksnud kuus. Suusatamist olen paljuski ise õppinud ja usun, et jooksutrenn aitab suusatamisele kaasa. Võistlustel ei sea ma endale kindlat ajalist eesmärki. Mu eesmärk on rada edukalt läbida! Viimasel jooksumaratonil liitusin küll alguses nelja tunni grupiga, kuid ühel hetkel otsustasin, et jõuan vist kiiremini joosta ja lõppaeg tuligi alla nelja tunni.
Nagu varem mainisin, siis olen elus palju koorides laulnud, aga hetkel ma üheski kooris ei laula. Sellest on natuke kahju. Kooli ajal mängisin klaverit, praegu mängin kitarri. Ka Brüsselis ostsin endale kitarri. Seda olen täiesti ise õppinud – interneti abil. Kitarr on mulle nagu koor taustaks: annab tooni kätte, et ma kuskile kaduma ei läheks.
Lisaks on mul käsitööhuvi! Koon. See pilt, kus ma laulan ja kitarri mängin (blogiloo päisepilt) on tehtud Mari Tageli (Hedvigi laborikaaslane TÜMRI geneetika õppetoolist – toim.) pulmas ja seal on mul omatehtud kleit seljas.
Noorukina tegelesin ka võistlustantsu ja moodsa viievõistlusega, aga täiskasvanuna pole selleks enam mahti olnud.
Oled oma karjääri ajateljel sattunud väga soodsasse kohta, kus värske mõtlemisega saab väga palju ära teha. Sa oled meie instituudis kui sõõm värsket õhku! Intervjuu lõpetuseks küsin, kas Sa teed endale ka plaane järgnevaks viieks-kümneks aastaks?
Eks ma ikka mõtlen tuleviku peale, aga kümme aastat on väga pikk aeg. Seda ei mõtleks välja isegi kui prooviksin. Ma olen plaanide tegemisel alati pigem tagasihoidlik. Mulle küll meeldib, kui mul on plaan ja kui ma tean, mis ma teen, aga pikas perspektiivis on liiga palju muutujaid, et midagi kindlat öelda. Jätan tuleviku lahtiseks ja vaatan, mis elul on pakkuda!
TÜMRI soovib geneetika kaasprofessor Hedvig Tammanile kogu südamest edu oma uurimisgrupi loomisel. Nägime hiljuti TÜMRI-s peetud majaseminaril kui veenvalt oskab Hedvig auditooriumi ees kõneleda teemast, mis teda ennast sütitab! Soovime seda sütitavat kirge tema kõikidesse tuleviku tegemistesse, põnevaid uusi kogemusi, kõrget lendu teaduses ja muretuid jooksu- ja suusakilomeetreid spordiradadel!
Blogiloo tunnuspildil Hedvig Tamman laulab ja mängib kitarri, seljas enda valmistatud kleit! (Foto: erakogu)
Intervjuu Hedvig Tammaniga viisid läbi 8. veebruaril 2023 Teele Eensaar (TÜMRI projektijuht) ja Ermo Leuska (TÜMRI kommunikatsioonispetsialist). Käesoleva loo kirjutas salvestuselt kokku Ermo Leuska.
