Sel korral on TÜMRI blogi peategelaseks meie instituudi õppejõud Martin Kärner. Martini nimega meenub enamikele tudengitele praktikumiruum Vanemuise 46 õppehoone kolmandal korrusel, kus tema valitseda on digitaalne mikroskoopiaklass. Mikroskoobi klaasi all avanev ääretult põnev ja eriline looduse mikromaailm on paelunud Martin Kärnerit tudengipõlvest saati ning aasta-aastalt väljuvad tema käe alt uued üliõpilased, kaasas seosed ja teadmised rakkude ja kudede, luude ja närvide ning bioloogilise maailmapildi kohta. Kuid mitte ainult! Martini soojus ning lai silmaring ühiskonnast ja ajaloost võimaldavad tal koolisüsteemi kõrgeimas astmes pakkuda tudengitele seda inimlikku faktorit, millest tänapäevases kiires maailmas tihtipeale jääb puudu. Muhedast ja tudengisõbralikust õppejõust selles loos juttu tulebki.
Kui küsida Martini käest, kas ja kuidas ta üliõpilaste muutumist ajas on näinud, siis on vastus ühene – ta ei pööra sellele tähelepanu, igaüks alustab tema juures puhtalt lehelt. „Ma ei tekita ühegi üliõpilase kohta eelarvamust. Väga oluline tingimus, mis peab olemas olema, on tahe ja kirg!“ Martin on enda sõnul õnnelik õppejõud, sest ta saab ühele lennule igal aastal midagi õpetada. Alustab inimese anatoomiast, jätkab arengubioloogiaga ning siis jõuab histoloogiani. Lõpuks muutuvad tema juures alustanud „valged lehed“ talle hästi tuttavaks ning iga enda õpilase kohta on tal mälestus ja seos ka aastaid hiljem, kuigi praktikume ja kursuseid on väga palju.
Varahommikul kl 5, siis kui teised veel magavad, valmistab Martin Kärner ette algavat päeva – koondab mõtteid, loeb väärt kirjandust ja leiab tihti raamatutest tsitaadi, millega läheb täis tahet ja inspiratsiooni tudengite ette! Just raamatutest võib saada ootamatu mõttevälgatuse millises võtmes õppetööd teha. Ja nii nagu iga tudeng on kordumatu, on ka kõik Martini praktikumid kordumatud. „Isegi kui annan samal päeval erinevatele rühmadele sama ainet, siis mitte kunagi ei räägi ma sama juttu,“ ütleb Kärner. See loominguline lähenemine on võti, kuidas püsida ise värske, kui päevas on kaheksa tundi järjest praktikume. Tundub, et ka tudengid võtavad selle hästi vastu, sest Martinit on korduvalt valitud valdkonna üheks parimaks õppejõuks ning ta on saanud ülikoolis õpetamise arendamise grandi. Tagasihoidliku mehena Martin seda ise üle ei tähtsusta. Tema seab tudengi esikohale, kuid leiab, et üliõpilane peab ise tahtma õppida! Kui see tingimus on täidetud, siis tema enda poolt õppejõuna piiranguid ei sea – tuleb tudengile igati vastu, et õppeaine selgeks saaks ja ootab ka lumetormi tõttu eksamile hilineva tudengi ära, et tema teadmisi kontrollida (artikli autori kogemus Martin Kärneri õpilasena, toim).
Oma õpetamismetoodika on Martin Kärneri üles ehitanud vundamendi ladumise põhimõttel. „Enne ooperikirjutamist peab noodikiri selge olema – praktikumid teenivadki seda eesmärki!“, lausub Kärner. Kursused on suured, üle viiekümne inimese, mis tähendab viit-kuut praktikumirühma igas aines. Looduse saladusi on tulnud tema juurde õppima lisaks bioloogidele ja geenitehnoloogidele ka näiteks ajaloolased, kes soovivad arheoloogias luude kohta selgust saada. Eesmärk on kõigil sama – tänapäeva üha enam kokkusurutud ja peamiselt teooria baasil ülesehitatud õppes on praktikumid kui sõõm värsket õhku, mis loovad päriselt ettekujutuse elusorganismide toimimisest. Kuna õppekavasid on aegade jooksul muudetud ja näiteks geenitehnoloogid enam zooloogiat kohustuslikus korras ei õpi, siis võimaldab just inimese anatoomia praktikum luua seoseid ka ülejäänud loomariigiga. Oma õppeainetes loob Martin seoseid ja tekitab laiapõhjalise silmaringi sidudes parajasti fookuses oleva teema bioloogiaga laiemalt või siis hoopis ajalooga. „Kui uurid mingit teadmist või teed bakalaureusetööd, siis on väga oluline teada, kuidas see teadmine on tekkinud. Ajalool on suur roll – saad teada probleemi olemusest“, lausub Kärner, kui seletab lahti oma õpetamismeetodit. Tihtipeale jäävad tudengid ka pärast loengut või praktikumi temaga rääkima ning õnneks jätkub neid, kes tulevad ja küsivad, kui millestki aru ei saa. Kui tudengil selgub alles eksamil, et ta pole millestki aru saanud, siis ei ole ju sellest kellelgi kasu. „Jumal hoidku – selle jaoks ma ju olengi nende ees, et nad tuleksid küsima! Minu ülesanne on õppeaines emotsioone luua ja tudengeid motiveerida“, lausub Kärner, kelle õppetegevuses on alati lisaks teadusele huumor omal kohal. „Kuid samas ära kasutada ma ennast ei lase – need, kes seda üritavad, saavad tunda minu karmimat poolt“.
Tudengeid kirjeldades on Martin Kärner positiivne. „Iga kursus on heterogeenne. Kuna näen tudengeid läbi kolme aasta, siis on igal aastal üllatajaid. Alati on mingi kontingent, kellel on pea laiali otsas. Siis on neid, kes on algusest peale hästi pühendunud. Lisaks on alati neid, kes on valmis ennast üles töötama – selliseid on hästi palju ja ma usun nendesse! Mõni, kes teeb roppu tööd suure kirega, jõuab kaugemale kui see, kes haarab lennult. Igaüks avaneb erineval ajal ja kui ühel hetkel näed, kuidas tudeng oma teadmistes särab, siis on ka õppejõul hea meel!“. Martin Kärner teeb oma õpetamistööd hingega ja mainib muigega, et igal aastal enne uute tudengite ette minemist on endalgi kerge värin sees – esimene koolipäev ikkagi! See annab jõudu ja energiat auditooriumi ette astuda.
Väljaspool ülikooli aga soovib Martin võimalikult palju nautida rahu ja vaikust. „Kõige tõsisemad inimesed on humoristid,“ ütleb Martin Kärner ja leiab, et ka auditooriumi ees palju viibivad õppejõud on tegelikult väljaspool „etteastet“ tegelikult tagasihoidlikud. Tema naudib vaikust maakohas, kus lülitab telefoni välja, istutab ja nokitseb. „See on kõige ilusam aeg“, nendib ta.
Küsisime Martini käest, kuidas jõudis ta oma erialani ja kes on olnud tema mõjutajad?
„Olen poole oma elust õppetööd teinud. See on olnud sümbioos kõikidest mu enda õpetajatest – igaühe käest olen midagi õppinud. Näiteks Mati Martin joonistas tahvlile väga üksikasjalikuilt kõik detailid, millele mikroskoobis tähelepanu pöörata. Sellest on ka mul harjumus alati tudengite ees tahvlile joonistada. Powerpoint’is slaide näidata ei ole seesama, sest tudeng näeb ju mikroskoobis iga kord midagi uut. Ülikoolis olid mul väga legendaarsed õppejõud: Viktor Masing, Erast Parmasto, Kalevi Kull, Kalju Põldvere, Erich Kukk, Mart Viikmaa, Ain Heinaru, Jaan Simisker. Kõik on mulle palju andnud,“ lausub Martin Kärner oma mõjutajate kohta.
Enne ülikooli tulekut olid Martinil kaalumisel mitmeid erialavalikuid. „Kuna just oli taastatud usuteaduskond, siis viimases klassis pidasin plaani minna õppima teoloogiat. Ootamatult mängis rolli isa (Jüri Kärner – eesti bioloog ja TÜ rektor, toim.), kes ütles Uku Masingu sõnadega, et bioloogia on samasugune usk nagu kõik teised – selle erinevusega, et kummardatakse emakest maad. Siis käiski klõps läbi ja astusin ülikoolis bioloogiasse“. Arvestades, et ema (Aime Kärner, toim.) on ajaloolane, siis sai silmaring kodust kaasa väga lai. „Ülikooli sisseastumiseksamiteks valmistusin väga tõsiselt ning ülikoolis tol hetkel olnud ainesüsteem sobis mulle. Mulle range kord meeldib siiamaani. Loomulikult sai õpingute käigus edaspidi tutvutud ka kõige muuga, mis üliõpilaselu juurde käib – kohtumised „Tartu Vaimu“ esindajatega: kunstnike, muusikute, erinevate inimestega teistest teaduskondadest. Õpingute ajal oli mu huviks alguses botaanika – uurisin energiavõsa Andres Koppeli (eesti ökoloog ja pikaaegne teadusjuht, toim.) juures, kuid siis leidsin tee zooloogiasse ning seal kaitsesin ka teadusmagistri kraadi Raivo Raidi juhendamisel uurides kana südame arengut. Iga minu õpetaja on midagi mulle andnud ja sümbioosi sellest annan nüüd edasi oma õpilastele!“, sõnab Martin Kärner enda kohta.
„Õpetamisega hakkasin tegelema magistrantuuris. See tundus loogiline jätk ja ega seal midagi mõelda ei olnud. Käsk on vanem kui meie. Alguses alustasin anatoomia praktikumides õpetamist, sealt edasi arengubioloogia ja erihistoloogia praktikumid. Vajadusel andsin ka loenguid. See võimaldas mul ka õpetamises laduda endale loogiline vundament nii nagu praegu õpetan teisi. Üht ja sama teemat võib vaadata nii histoloogia kui ka arengubioloogia nurga alt, küsimus on selles, kuidas süsteem enda jaoks selgeks saab. Kui vanasti õpetasin histoloogiat kitsamalt ainult kudedest, siis nüüd toon erihistoloogiast näiteid juurde – räägin lisaks ka organitest. Õpetamine on muutunud laiemaks, sest tudengitel on õppekavade kokku surumise tõttu baasteadmisi vähem ja seega pean kaugemalt seoseid juurde tooma.“
„Esimesel aastal õpetasin tudengid peegelmikroskoopidega, millest nii mõnigi pärines möödunud sajandi 20.- 30. aastatest. Need vanad Zeiss’i ja Leica mikroskoobid on praegugi Tartu Ülikooli muuseumis olemas. Mõned preparaadidki pärinevad sellest ajast. Lauad olid praktikumiruumis 305 päikese poole, et valgus ilusti peeglisse paistaks. Hiljem tulid esimesed altvalgustiga mikroskoobid, mis oli suur samm edasi.“
Meil on hetkel instituudis väga moodne mikroskoopiaklass. Kuidas näed enda antavaid praktikume 10-20 aasta pärast?
„Kuna kasutame praktikumides palju püsipreparaate, siis tuleb nende juurde hästi palju juurde rääkida. Tahaksin teha rohkem nö päris praktikumi, kus tudengid näeksid, et see konkreetne preparaat pärineb elusloodusest. Sooviksin läbi viia lihtsaid praktilisi töid, näiteks teha tudengitega ise amfiibi munast preparaat. Unistustes võiks olla ka meie instituudis nii nagu Oxfordis, kus kasvavad basseinis merisiilikud, keda saab otse klaasi peale panna ja vaadata. Nii näeksid tudengid, et see, mida vaatame on tegelikult ka elusorganism, mitte pilt seinal või mikroskoobiklaasil. Virtuaalses ruumis neid asju kogeda ei saa. Praktikumide andmises on tegelikult piiramatult võimalusi – enamasti jääb asi ressursside taha. Tänapäeval on tudengite kontakt päris elusloodusega vähemaks jäänud. Seetõttu on anatoomia ja histoloogia ainetel veelgi suurem kaal, et tuua tudengid lähemale loodusele.“
Martin Kärner on aktiivne ka mitmetes ühingutes: on vilistlane korporatsioonis Ugala, asutajaliige Tartu Nooleklubis DART-U, tantsib rahvatantsu, on osalenud mälumängudel ja kepikõnnimaratonidel. 2022. aasta maikuus tähistas Martin Kärner enda 50. aasta juubelit. Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut soovib Martinile hästi palju edu, palju uusi tudengeid, kelle silmad särama panna ning piisavalt aega iseendale, et vaimu ja keha kosutada looduses viibides.
Intervjuu Martin Kärneriga viisid läbi 6. juunil 2022 Teele Eensaar (TÜMRI projektijuht) ja Ermo Leuska (TÜMRI kommunikatsioonispetsialist). Käesoleva loo kirjutas salvestuselt kokku Ermo Leuska.
